Vastikud lood, pentsikud lood, segased lood ja mõni võidukas lugu ka

Septembri alguses viitasin kord Marca kommentaariumis artiklile, mille järgi iga viies Eesti naine on kogenud seksuaalvägivalda, kusjuures sinna alla loeti ka soovimatu seksuaalne puudutamine. Ja imestasin, et kuidas ainult iga viies, kui mul, totaalsel nohikul, kes poistega ei suhelnud ja pidudel ei käinud, oli enne kaheksateistkümnendat eluaastat juba mitu sellist kõhedat, vastikut või tüütut kogemust.

No ja siis tuli varsti juba #me too, mis viitas samale.

Olgu siin siis minu reministsentsid ka – kõigepealt meeldejäävamad juhtumid, mis on olnud avalikes kohtades. Kõik pole tõenäoliselt meeles.

*
Sõidan linnaliini bussiga, hoian kõige uksepoolsemast postist kinni. Poistekamp sealsamas bussitrepil pomiseb omavahel midagi taolist nagu “teeme pulli”, ma täpselt ei kuule, ja nad asuvad end minu vastu litsuma. Mul pole kuhugi eest minna ka, buss on täis.

Ma olin vist 11-12 – aga kui ma praegu järele mõtlesin, ei suuda ma seda mälestust tegelikult ajaliselt paika panna – nii et ma oskan kindlaks määrata ainult vanusevahemiku, ma olin vähemalt seitse ja vist mitte veel kolmteist, igatahes piisavalt tatikas, et tol hetkel ei saanud ma aru, et seal võiks midagi seksuaalset olla. Panin selle episoodi sahtlisse “suured poisid kiusavad”, alles tagantjärgi jäi silma selle konkreetse kiusamise liibuv ja nühkiv iseloom.

*
Eriti segane episood, siiamaani ei saa aru, mis õieti toimus.

Oln 13 või 14, suvitan vanaema pool, käin korraks linnas poes, nii umbes kahe kilomeetri kaugusel. Suvila ja linna vahelisel teel on ühel käel on mets, teisel käel kallak ja vaade merele, ilus looklev tee, maju seal ei ole.

Olen tolle lõigu hakul, kui minuga teeb juttu sama teed minev noor vene mees, vene keeles – püüan kinni “potšemu tak skutšno, potšemu tak grustno”. Mina ei ütle midagi vastu, osalt ettekujutusest, et võõraste meestega ei räägita, osalt keelebarjäärist: ei oska nii hästi vene keelt, et midagi arukat vastata, ei julge ka tunnistada, et ei saa aru, kardan, et ta vihastab – keelelised võimusuhted olid toona sellised.

Nii kõnnime terve selle kilomeetri-poolteist samas vaimus: tema järjekindlalt “vestleb”, mina vaikin ja rühin edasi, rühk-rühk.

Lõpuks jõuame teekääru hakuni, kus tee läheneb korraks suuremale maanteele, kus suured masinad sadama vahet sõidavad – ja jalakäija saab kurvi üle aasa ja läbi põõsaste tublisti sirgemaks lõigata. Mõtlen: kas julgen? ja lõikan ikkagi, sest esiteks ei taha näidata, et ma kardan (sest kui olukord on päriselt ohu ääre peal, siis hirmu näitamine võibki ohu vallandada) ja teiseks mingist maagilisest loogikast – et kui ma teen näo, et kõik on nagu tavaliselt, siis äkki ongi.

Aga mul jagub ettevaatust kõnnakut aeglustada ja mees jõuab minust mitu meetrit ettepoole, enne kui mu manöövrit taipab.

Pöördub ringi, mina jään selle peale seisma.

Selle peale ta vihastab ja räägib midagi kõva, kurja häälega.

Mina võtan käekotist oma juukseharja, mis on juukseharjana kehvake, sest metallpiidega kummilataka all ei ole õhkpatja, mis teeb kammimise valusaks – aga just samal põhjusel tundub ta päris hea käepärane oganui. Ja võtan teise kätte kivi. Ta on minust kõvasti suurem ja tugevam, aga nähku, et haiget saan ma talle ikka teha.

Mees ütleb veel paar vihast lauset, lööb siis käega ja kõnnib edasi. Kõnnib ära selles suunas, kuhu mulgi oleks tegelikult vaja minna.

Mina ootan seal veel jupi aega ja putkan siis suuremale maanteele, kus need suured masinad sõidavad, ja jään sinna passima. Varem või hiljem tuleb mul muidugi sama teed minna, vanaema majani teist teed ei vii.

Passin mingi veerand tundi, siis võtan julguse kokku ja lähen, meest pole õnneks enam kuskil.

See on selline juhtum, kus tahaks n.ö filmi tagasi kerida ja oma praeguste teadmiste valguses uurida, mis juttu ta siis õieti ajas. Tahaks aru saada, kas asi oli lihtsalt suhtlusmallide drastilises erinevuses – et kas võhivõõrastega räägitakse juttu või mitte – või oligi oht, et läheb seisuks.

*

Vanus – 16-17. Lähen Nõmme turule. Vahetult enne turgu, turuvärava ja kultuurimaja vahel katsub vastutulev mees mu rindu. Null varasemat kontakti – ei ainsatki sõna, ei mingit silmsidet.

*

Olen 27, lähen üle Turusilla, ja jälle jäävad kellelegi mu rinnad ette – ma ei saa aru, mis neid tabab, aga tunde järgi otsustades kas lask hernepüssist, visatud kruusakivike või tatikuul.

*

Siis mitu korda, mis sulavad mälus amorfselt ühte – neil harvadel kordadel, kus ma olen (oma seltskonnaga, mitte üksi!) Zavoodi sisse astunud ja keegi üritab huultega näkku kukkuda või haarab tagumiku järele, jällegi ilma ainsagi muu kontaktita.

*

Üks kord ühes kultuuriklubis või -kohvikus – ajame juttu, jalad väsivad ära, istun maha ja natuke hiljem leian enda küljest võõra käe. Ütlen kurjalt “mh!” ja lükkan käe ära.

I vot tak tšetõrnadtsat raz narjad – kui olen seal, ajab kätt põlve peale ja riidlemisest ega eemalelükkamisest ei lase end häirida; kui otsustan ära minna ja pean temast mööduma, lükkab käe seeliku alla. Annan talle vopsu ja lähen vetsu; tulen vetsust välja ja asutan koju, ujub uuesti külje alla, kleepub edasi ja esitab rumalaid küsimusi. Olen nõutu, põgenen. Kirjutasin sellest tookord pikemalt.

(Muide, ma pole tema isikus päris kindel, aga mul on kahtlus, et ta on sama mees, keda ma olin kunagi varem kohanud ühel aiapeol, kus ta jäi mulle meelde sellega, et ütles oma ilusale armsale elukaaslasele tühja koha pealt “Lehm!”. Üldine haabitus on sama ja sarmitase samuti.)

*
Ja viimaks naljakas lugu lapsepõlvest – jälle vanaema juures, mängime sõbrannaga jõe ääres, kaevame kraave ja nõnda edasi, pakuks, et 10-12-aastased. Teisele kaldale ilmub paljas mees ja seisab seal meie vastas. Midagi muud ei tee, ainult seisab. Meie irvitame omavahel tema üle – näe, seal seisab “onu Vorstijupp”.

*

Need olid siis kõik avalikus kohas ja/või teiste inimeste juureseolekul. Hääletades on samuti üht või teist ette tulnud, aga veider lugu: hääletamisretkedel olen suutnud väga kiiresti reageerida ning vastulööke väga adekvaatselt doseerida. Ja kas tänu sellele või neilesamadele hääletamishormoonidele, mis neid kiireid reaktsioone võimaldavad, on need mind vähem rööpast välja viinud.

Võib-olla aitab see, et hääletamisel on riskimise kuulsus – äkki paneb see mind rohkem löögivalmis. Aga ma olen siis üleüldse kuidagi maru terve.

NB, ma ei loe hääletamise kontekestis ahistamiseks seda, kui keegi lihtsalt seksiettepaneku teeb või seksi küsib. Sellisel puhul on lihtne – “A ega sa minuga väikest seiklust ei taha?” “Mkmm.” “Okei.” – ja sõidame rahulikult edasi (kuigi paar korda esitab ta sama küsimuse ehk veel, sest ma võin ju ümber mõelda – aga eks ma võin talle uuesti “ei saa” öelda ja see, et ta seda aktsepteerib, on ka õhkkonnast täiesti selge). Või “Keppi saab?” “Mkmm.” “Okei, nägemist,” – või sama dialoog kuidagi kehakeelselt – see “kehakeelselt” kõlab maru vastikult, aga mul on sellisest kehakeelsest suhtlemisest mälestusi, kus mul ei tekkinud kuidagi ohustatud tunnet – pigem mulje, et ahah, mingid žestid on tema kultuuris tõlgendatavad füüsilise kutsena, aga vat nüüd ma andsin talle teada, et minu kultuuris ei ole nii ja ma ei mõelnud nii, mispeale tüüp tõmbub tagasi ja edasi on kõik kena, viisakas ja sõbralik.

Ebameeldivad ja ahistavad korrad – no võtame näiteks selle, kui me sõbrannaga hääletame Prantsusmaal ja meid võtab peale mees, kellel on kaasas alaealine poeg. Vestlus käib neutraalsetel teemadel, kuni jõuame sinna, kus me maha läheme. Korjame oma kodinad kokku, mees ütleb: ma näitan teile, kust vaateplatvormilt on hea vaade. Ja me siirdume platvormile, mis jääb autost vaadates veidi nurga taha. Näitab vaadet, kena jah. Jätame nägemist; läheb lahkumissuudluseks, mis on Prantsuse kultuuris üldiselt selline mitteintiimne formaalsus ja mis tähendab distantsiga põsemusi, kus suudeldakse õhku teise inimese põse kõrval.

Ainult et selle mehega läheb nii, et niipea, kui me oleme lahkumissuudluse distantsil, tuleb see säuh otse suule, keel huulte vahelt läbi. Öäk. Ah sellepärast tal oligi vaja poja vaateväljast välja pääseda.

*

Teine vastikum juhtum – võtab mind kuskil Varssavi ringil (st sellel maanteevõrgustikul, mida mööda Varssavist mööda pääseb, noh, et Radomi pealt Mińsk Mazowiecki peale ja sealt Ostrów Mazowiecka suunas kodu poole) peale üks mees. Suht esimese asjana teatab ta, kuidas mul vedas, sest “ma pole mõni selline, minuga on sul turvaline, mul on kodus sinuvanune tütar.” Mispeale mul lähevad häirekellad tööle, sest sellist minuvanuse tütre juttu on üks tüütu külgelööja mulle ennegi ajanud. Häirekelladel on õigus, sest varsti avastan ma tema käe oma põlvelt. Lükkan ära, võib-olla ka teen kurja häält (verbaalsed vahendid on piiratud – ma saan poola keelest mõnevõrra aru küll, aga ega see ei tähenda, et ma ise oskaks kuigi sidusat juttu rääkida). Käsi on varsti tagasi. Lükkan ära ja laotan atlase oma põlvedele. Varsti on käsi põlve peal atlase all. Keeran atlase rulli ja annan talle vopsu. Nii veel paar korda, kuni sõnum jõuab pärale, tüüp jätab auto seisma ja mina lähen maha. Niipea, kui ma väljas olen, keerab ta otsa ringi ja sõidab tuldud teed tagasi – tähendab, tal ei olnudki muud pointi kui mulle ligi ajada.

*

Ja siis üks lugu Saksamaal, mis oleks kõigi faktide järgi justkui kõige ohtlikum, ikkagi peaaegu et kaklus, aga ei jäta eriti traumeerivat mälestust, võib-olla sellepärast, et mina võitsin.

Olen veel kogenematu hääletaja ega tea, et bensuka parkimisplatsil olevad veoautod vastu õhtut naljalt kuhugi ei sõida: kui tahan küüti, tuleks väljasõidutee peal passida. Selle asemel küsin ühelt veoautojuhilt, kas ta sõidab Hamburgi poole. Sõidab-sõidab, ütleb tema, tulgu ma aga peale. Autosse ronides selgub, et sõidab küll, aga alles homme; ja et autos pole ta mitte üksi, vaid paarimehega. Mina ütlen, et aa, okei, mulle homsest ei piisa, mul on täna vaja edasi saada. Hakkan ennast välja pakkima, üks neist haarab mu käest kinni. Mina lähen tigedaks nagu herilane, rapsin, võib-olla (ei mäleta enam täpselt) taon teise käega ja sõiman neid kõva häälega eesti keeles. Ei mingit hirmu, olen väga kuri. Enne kui arugi saan, on ta mu käest juba lahti lasknud ja ulatab mulle viksilt mu seljakoti. Saagi nüüd aru, kust neil see käitumise muutus nii äkiste tuli. Vahest vaatasid, et liiga tülikas.

Liiga tülikas. Kõlab hästi, mulle palju meeldib. Oskaks ma ka väljaspool hääletamisretki häbenematult ja süümekateta tülikas olla, kui vaja.

Ja see on põhjus, miks ma arvan, et kõik need Euroopat mööda seljakotiga seiklemised on mu elu tegelikult turvalisemaks teinud: see on olnud justkui terve enesehinnangu, terve enese- ja maailmataju kursus; aeg, mil harjutada, et “ma olen tülikas” pole kaugeltki sama, mis “ma olen halb”.

(Rääkimata sellest, eks ole, et enamik inimesi, keda hääletaja kohtab, on hirmus toredad ja lahked; käte külgeajajate protsent on niiviisi kohatud meeste hulgast vast sama, mis üleüldse, lihtsalt hääletades on kontakte tihedamini kui tavaelus ja nii jõuab üsna kiiresti igasuguseid momente ette tulla.)

Mille kohta Rents juba kirjutaski.

*

Mis põhiline – situatsioonis olles on enamasti ilmne, kas mees trambib kogemata üle mingi minu piiri, sest tõlgendas midagi valesti – või teeb ta seda meelega. Isegi kui kohe ei ole ilmne, tuleb erinevus välja sellest, kuidas ta reageerib, kui ma piiriületamise vastu midagi ette võtan.

Ja see, sõbrad, ongi soovimatu külgelöömise ja ahistamise vahe.

Ahistamise ja lihtsalt kiusamise vahe on palju udusem, nagu bussiloost või Turusilla loost näha. Just nagu ma ei näe erilist vahet, kas isehakanud tänavakommentaator ütleb “Näita tissi!” või “Nõme müts!”