Notsu Budějovice anabasis ehk mis juhtub, kui ei keskenduta põhilisele

Aga enne, kui ma selleni jõuan, tuli Praha-õhtust veel üks mulje meelde: vanad kujud on seal tahmunud, tornid tumenenud ning see tahmjates toonides ammune hiilgus koos oma ümarate kuplitega meenutab mulle kangesti filmi-Osgiliathi varemeid.

*

Mõtlesin algusest peale, et ega ma enne julge öelda, et õhtu České Budějovices veedan, kui ma seal päriselt kohal olen, sest me ju kõik teame, kuidas sinna jõudmisega asjad käivad. Nii et kui ma läksin bussipiletit ostma ja mind saadeti kassast bussijuhi juurde, kes omakorda käsi laiutas, et ei mahu enam, oli kõik puha ootuspärane.

Edasi läks kahtlase lihtsusega, nimelt ma läksin ostsin ülejärgmise bussi pileti, leidsin ühest baarist wifi (sest Tele2 tegi ikka veel põnevust), kirjutasin majutajale, et laekun kaks tundi hiljem (“õigust öelda sobibki paremini,” vastas tema), käisin kohvikus ja läksin bussi peale. Nagu mingisse tavalisse kohta läheks.

Muide: ma olen sedapuhku Tšehhis kaks päeva olnud ja ma ei jõua neid inimesi, kes minu poole on tšehhi keeles pöördunud, enam üles lugeda. Kohvikumüüjad, bussijuhid, neiu, kes bussis mu kõrvale istus… Ju siis mimikri töötab.

České Budějovices eksisin oma öökorterit otsides põgusalt ära, aga noh, ma olekski muidu pettunud olnud ja tegelikult oli see sohiga pooleks: ma ei olnud üldse vales suunas läinud ega õigest majast möödagi kõndinud, eksimine seisnes ainult selles, et ma vahepeal ei teadnud, kus ma olen.

Linn ise oli pärast Prahat kummaliselt väike ja vaikne. Ühest küljest minusuguse provintslase jaoks nagu kodusem, teisest küljest hakkas mõnel tänaval juba Palle tunne. Suur lai jalakäijate promenaad, pealtnäha nagu meie Küüni tänav, peened ärid vasakul ja paremal, aga puha kinni. Ja rahvast: korraks üks kärarikas perekond, laps aeleb sealsamas kõrval purskkaevust voolavas vees; siis tükk tühja maad ja pingil tolknevad kaks joodikut, ja jälle pikk tühjus, tuul uluks ühes koiottidega ja ajaks veerpõõsast taga, kui tuult – ja koiotte – ja veerpõõsaid – oleks.

Majutaja on jahmatavalt kaunis noormees ja tegi mulle erakordse põhjalikkusega nimekirja, mis söögikohtades tasub käia ja kust tasub eemale hoida. Ühtlasi jõudis ta oma viis korda väljendada muret, et ma eksin ära, sest mul ei ole nutitelefoni. See noorte põlvkond, ma ütlen! Ma rändasin mööda Euroopat ja tema linnu juba siis, kui mingeid nutitelefone polnud olemaski ja isegi lihtne mobiiltelefon oli telliskivi suurune haruldus, millega uusrikkad eputasid!

Lubasin talle mitu korda, et jätan meelde, kus maja on, ja pealegi mäletan ma majanumbrit ja kui ma ka ei peaks tänavat leidma, on mul ju suu peas, et inimeste käest küsida! Ja telefon mul ju ikkagi on, mis siis, et ilma navita. Lubasin, et helistan, kui mingi jama on, ja meenutasin talle, et vanade telefonide eelis uute ees on see, et akut jagub neil palju kauemaks.

Linna peale minnes vaatasin siis igaks juhuks ka kenasti selja taha, et oskaks samad kohad ka teistpidi ära tunda.

České Budějovice vanalinn on tegelikult pisike, kompaktne ja hästi lihtne. Enam-vähem saare peal ka, nii et niisama kergelt sealt välja nagu ei eksi; mul piisas peaväljaku leidmisest, et leida kodutee, aga peaväljak ise on igavene lahmakas, sellele komistab kogematagi otsa. Siin oli nüüd inimesi ka, ju nad olid sealt poodide tänavalt kõik siia kokku tulnud.

Veetsin õhtu sellisel intelligentsel moel, et käisin kolmes eri kohas söömas-joomas, läksin kohusetundlikult enne südaööd koju (tulevase tantsukursuse aklimatt!), leidsin maja ilusti uuesti üles, välisukse võti keeras sama ilusti, läksin sisse ja avastasin keset kottpimedat trepikoda, et ei mäleta enam, kus ja mis korter.

(Vt ka sellest, kuidas mul ei ole loomulikku kohamälu, kui ma ruumilist infot enda jaoks ära ei abstraheeri. Praha restoran, mille ma üles leidsin, ilmus minu poolest meie ette lihtsalt linnageograafia vaimude soosingu märgina.)

Kas me tulime trepist alla paar astet või paar korrust? kas uks oli näoga trepi poole või küljega? kummal pool üldse? tühi koht.

Pidage see meeles, kõik teie, kes te mind heas mälus süüdistate!

Olen kottpimedas trepikojas, õige korterivõti pihus, aga ei tea, millise ukse sisse teda ajada.

Irvitasin ja võtsin telefoni. Ikka tore teisele inimesele heameelt teha ja lasta tal öelda “mis ma sulle ütlesin!”, kuigi ma ei eksinud kõige oma hooplemise peale ära linnas, vaid trepikojas ja telefoninavi poleks mind siin kuidagi aidanud.

Hakkan korteriküsimuse kohta sõnumit toksima ja paljukiidetud vana telefon-mille-aku-peab-palju-kauem-vastu-kui-teie-noorte-mooduvärgil paneb pildi taskusse.

Kaalusin oma võimalusi. Üks: oodata pidusse läinud majaperemees tänaval või trepikojas ära (aga mitme tunni pärast ta tuleb?). Kaks: proovida võtit kõigi uste lukuauku (kahtlane, naabrid võivad äkiliselt reageerida, kui südaöösel keegi nende lukku muukima hakkab). Kolm: tuleb telefonile ikka hääled sisse saada.

Ei tea, mis ettenägelikkushoos olin ma laadija kaasa võtnud. Tipa-tapa vanalinna tagasi ja otsima, kes mu pistiku oma pessa laseb.

Esimene söögikoht, millest ma küsisin, pakkis end kokku ega tahtnud mind niisama sisse lasta, lahkusin pisarais, ma olen ju loomupärane damsel in distress. Teise baari ei julgenud ma minna, kuidagi liiga isane õhkkond oli. Kolmas oli kenade noorte müüjatega kiirtoidukas, seal sain saba seina.

Ostsin ootamise ajaks tänulikult topsi teed, istusin ja naersin enda üle.

Pärast väikest jukerdamist sain hääled sisse, kuulasin ära, kuidas majutaja omakorda naerab ja sain korterinumbri teada. Ja et esimesel korrusel ja vasakut kätt.

Lähen kottpimedasse trepikotta tagasi ja taipan, et kottpimedas trepikojas ei näe numbreid ja vasakut kätt on üleüldse kaks ust, mitte üks.

Lasen telefoniga kahvatut valgust ja avastan, et korteriustel ei olegi numbreid, vaid perede nimed, ja ma ei tea oma majutaja perekonnanime.

Mõtlesin, et proovin siis seda kõige vasakpoolsemat ust. Võti ei lähe sisse. Mõtlen, et äkki sattus kogemata välisukse võti, torkan teise sisse ja see jääb lukuauku kinni.

Kangutan mingi ime läbi lahti, mõtlen, et helistan üle, aga laetud akunatuke teeb selle peale jälle surmakorinaid ja nagu neetud, ei võta noormees kohe vastu ka.

Saadan kähku sõnumi “vasakul on kaks ust, kumb?” ja lülitan telefoni välja, et ilmaasjata akut ei kulutaks.

Ootan kaks minutit, piilun, kas vastust on – ei ole, ja selle jõupingutuse peale viskab telefon uuesti pildi eest.

Vaatan vastu tänavavalguse kuma võtmete siluette, tuvastan omast arust, kumb on õige võti, ja proovin veel korra seda ust. Ei aita.

Taipan, et asi võib olla ka tõlkes: “esimene korrus” ei tähenda kõigis keeltes üht ja sama.

Ronin järgmisele korrusele, topin võtme vasakpoolse ukse lukuauku. See jääb jälle kinni. Kangutan kuidagi lahti ja hiilin jälle trepist alla, et kõik oleks võimalikult kahtlane.

Et kujutage pilti, eks ole: pimedas trepikojas hiilib võõras tädi, kes muugib järjest uksi, üritades võimalikult vähe kära teha, ja kui ei õnnestu, jookseb kiiresti peitu.

Meeleäraheites üritan telefonile uuesti hääled sisse saada, telefon arvab õnneks, et otium reficit vires, ja lubab lausa helistada.

Saan teada, et esimene korrus on ikka kõige esimene korrus, aga vasakpoolne uks ei ole see-eest mitte kõige vasakpoolsem, vaid vasakpoolsetest kõige lähem.

Ja pärast väikest pusimist – pärast seda, kui võti juba keeras küll, aga lukk ei tahtnud ilma loksutamiseta kohe lahti tulla – olin uksest sees, ilma et keegi oleks mulle politseidki kutsunud. Ütlesin, et kui naabrid pahandavad, palugu minu nimel vabandust.

“Vaevalt nad märkamagi teevad,” rahustas võõrustaja, “on ju laupäeva õhtu.”