Ahvatlused

oktoober 4, 2018

Külmal ja pimedal tänaval kaks lõbusat joodikut. Aitavad üksteisel püsti püsida.

Joodik: Tüdruk! Ega sina ei ole see, kes on meie peale kuri ja tuld vilgutab?
Mina: Mina ei vilguta!
Joodik: Aga ütle, ütle, kumb meist ilusam on?
Mina: Pime on, ei näe!
Joodik: A tule vaata valges!

Mina turtsatan ja lähen edasi, kuulen, kuidas selja taga üks joodik ütleb teisele: “Heh-heh. No kust sa selle valge siin võtad.”

Pärast mõtlesin, et huvitav ja kena iseenesest, et nad jätsid subjektsuse lahkelt mulle ja seadsid just ennast objekti rolli. Pole tänaval järelehõikujate hulgas just tavaline.
*

Ma võin oma ebatavaliste vigastuste nimistusse lisada tamburiinitraumad. Kui me suvel tamburiinitantsu esimest korda õppisime, avastasin pärast kodus, et olen endal selle õla siniseks tagunud, kuhu tamburiini vastu tuli lüüa. Sest ega ma ei mõista piiri pidada, kui öeldakse, et nüüd löö vastu õlga, siis põrutan kohe täie jõuga, eks ole. Ja seda kohta tuli muidugi mitu korda harjutada.

Nüüd sügisel hakkasime kordama, rahvast palju, ei osanud pikivahet hoida ja kui me pöörde pealt täie hooga käed üles viisime, sain trennikaaslase tamburiiniraamiga sellesama täie hoo pealt litaka vastu sõrme. Ausalt, sel hetkel mõtlesin, et olen midagi ära murdnud, sest kätt ei andnud korralikult liigutada ja peast võttis uimaseks. Õhtuks oli ka igavene rammus sinikas sõrme peale kasvanud ja ma mõtlesin murelikult, kas ma selle käega nüüd hakkangi india tantsus mudrasid õppima. Aga päev hiljem – nagu peoga pühitud. Tüüpiline mina, palju kisa, vähe villa.

Kui juba traumade peale läks, siis keskaja kursuselt tõin kaasa põlvesinika – sellest, et ma mängisin psühhopaadist röövlit, kes lõpuks kõik oma kambajõmmid maha lõi ja tagatipuks ise mõõga otsa hüppas, sest see tundus sel hetkel hea idee. Ma hüppasin nähtavasti liiga innukalt.

Mõtlesin selle röövlimängu ajal (või noh, kes kuidas, mõni sai ka hoopis nunna või palveränduri rolli, näo järgi ilmselt), et ammu oli vaja, sest nii hea oli olla. Kui tihti üks suur inimene ikka tõsiselt mängida saab, selleks peab ikka teatrit tegema. Siis tulid muidugi kohe rollimängud meelde, aga see on maailm, millega ma pole jõudnud kuigipalju kokku puutuda, ainult ükskord ammu natuke nuusutada.

Süüdimatust röövlist veel. Katsusin tol päeval nende destruktiivsete tungide mängimisel seesmist loogikat leida ja mulle tuli meelde miski, mis oli samal hommikul juhtunud: vaatasin oma vähemaganud silmadega telefonilaadijat, selle kõrval vedelesid käärid ja tuli korraks selline mõte, et lõikaks õige juhtme läbi. Mitte et ma näeks sellest erilist kasu tõusmas, vaid lihtsalt. Juhe, käärid, tavai, ühendame ära. Teadmine, et sellest tuleks jama, teeb ahvatluse ainult suuremaks.

Ja oleks see siis ainult see üks kord. Prillidest sõltuva inimesena tuleb mul sildadest üle minnes või müüridelt alla vaadates niipea, kui ma oma sügaviku kohal olemist märkan, õudne tahtmine prillid üle ääre kukutada. Telefonist pole mõtet rääkidagi, eriti suur tahtmine teda päästmatult käest poetada tuleb huvitaval kombel peldikutes. Viskaks kuivpeldiku kogumispaaki, laseks veega alla. Oi, ups, mis paha lugu juhtus, teate, mu telefon kukkus peldikusse.

Minna hiirega poolelioleva töö kausta peale, millest ma pole veel varukoopiat teinud, ja valida “Delete”. Oh seda häda ja õnnetust, näe, terve nädala töö kaotsis.

On ka üks lapsepõlvemälestus, kus isa lahendas maleülesannet ja mina tundsin õudset kiusatust nupud laua pealt ära lennutada – kuni ma ei pidanud vastu ja pühkisingi. Ega osanud vastata, miks ma seda tegin. Loomulikult küsiti, miks, ja mul polnud õrna aimugi.

Keegi pakkus kunagi hiljem, et ju sa ikka tähelepanu tahtsid, mida muud. Aga see tundub kahtlaselt ratsionaalne seletus. Kõiki neid muid lolle tahtmisi teha midagi pöördumatut ja mõõdukalt kahjulikku ei saaks küll selle arvele panna, suurem osa neist tuleb siis, kui publikut pole läheduseski. Kui juba käibeseletusi kasutada, võib sama hästi Vana Aadama kaela ajada.

Kusjuures praktikas olen ma otsuseid tehes täpselt vastupidine – viivitan viimase võimaluseni, ei taha end kuidagi siduda, tahaks kõik rauad kõrvuti tulle jätta. Piletite eelmüük ja hotellibroneerimine täidab mind õudusega – siis PEAN ma ju minema, raha juba raisatud! Või isegi: ma ei saa ju enam neid KÕIKI valida, kui ma olen ühe välja valinud. Ja otsin ettekäändeid, et kõrvale viilida. Oh, jah, näed, kassile vaja süüa anda ja üldse peaks praegu tööd tegema ja ma olen juba väsinud ka.

Võib-olla peaks oma Vana Aadamat vajalike otsuste kiirendamiseks ära kasutama, aga ega teda ei tea usaldada – niipea, kui mõtlesin selles kontekstis hotellide broneerimisele, tekkis kohe uus kiusatus: broneerida kõige kallim, kaugelt üle jõu, ja kohe kindlasti selline, mida ei saa tühistada. Laostada ennast ühe hiireklikiga.

Parem vist ikka oma kiiga-kaaga sündroomi juurde jääda.

Advertisements

28 kommentaari to “Ahvatlused”

  1. marca said

    Tuttavad tungid, ilmselt on meie elus siiski liiga palju mõistlikkust ja reegleid, tahaks ahviks tagasi. Kuigi ilmselt ega ahvgi reeglitevabalt ela.
    Aga kuivkäimlasse kukkunud asjadest, suvel ühel festivalil väitis sõber, et ühes putkas olla olnud tangid, sellised, mis vanasti pesumasinate juurde kuulusid, justkui kohe komplektis selle kuivkäimlaga. Ta arvas, et need olid spetsiaalselt selleks, et õngitseda august välja sinna kukkunud esemeid. Me ikka vaidlesime, et no mida sa enam teed, ega see telefon on ilmselt ikka tuksis ja no kes tahaks üldkasutatavast peldikust midagi õngitseda üldse, enamik asju vajuks vist põhja ka jne. Pärast me keegi sellist tangidega putkat ei leidnud ka, kus sõber käinud oli. Müsteerium missugune.

  2. lendav said

    Jajah. Inimeses on oma tumedad tungid olemas, mõnel inimesel sügavamal, teisel pinnapealsemad. Sinna tungide edasiarenduse alla kuulub näide mu sõbrannast, kes mõistusega hoiab ennast üle trepikäsipuu alla kukutamast, kuigi mõnikord hirmsasti kisub.

    Mul löövad sellised (viskamise, kukutamise, rikkumise) tungid välja siis, kui ma olen millegipärast endast väljas, rahulolekus need ei avaldu. Ju siis toimivad need staatilise ärrituse maandajatena – peale telefoni vetsupotti sadamist on juba sada suuremat muret, seletamatu ärrituse jaoks ei ole enam kohta. Just praegu seda kirjutades sain aru, mis mind sundis paar kuud tagasi töökaaslase peale karjuma – seesama ärritus, aga kuna vetsupotti ja telefoni polnud käepärast, tõstsin hoopis häält. Lihtsamates variantides ei ole tunne veel ärrituseks kujunenud, on ainult rahutus (eriti mingit staatilist olukorda vaadates, lahendamata malelauda näiteks).

    Mis selgitab ka seda, miks osa inimesi kipub ümbritsevat lõhkuma, pargipinke lammutama, prügikaste ümber lükkama jne. Ja ka – sms-laenu võtma. See on seesama Vana Aadam.

    Ps, kust selline väljend, Vana Aadam? Ma pole sellist nimetust oma elus varem kohanud.

  3. Morgie said

    Jah, ma tean ka seda tunnet. Nt jalutad Tartus rahumeeli üle Emajõe viival sillal, vaatad alla tumedasse vette ja mõtled, et võiks ju sinna visata rahakoti, mobiiltelefoni ja muud sellist huvitavat ja väärtuslikku.
    Ning ei, see ei ole soov infoühiskonna kurnavatest pahedest rikkumatu metsluse rüppe pageda. Ma ise seostaks selliseid mõtteid pigem depressiooniga. Kuivõrd depressiooni ajal on neurotransmitterite tootmise tase igas mõttes madal, kannatavad selle all ka mõned muidu endastmõistetavad pidurdusprotsessid – ja teatud käitumised on meie ajju kodeeritud ilmselt just pidurduse/eituse kaudu. Nt “mobiiltelefon jõkke visata POLE mõistlik”. Normaalselt peaks selline eitusekleepekas selle mõte üldisest nivoost eemaldama, ebanormaalselt aga kulub eitusekleepekas maha ja mõte ise jääb miskipärast alles.
    Nii et kui selliseid mõtteid palju esineb, vaata ette, äkki sul on/tuleb deprekas.

    Teine võimalus on aju alateadlik soov midagi väärtuslikku ohverdada – kui mobiile ja rahataskuid poleks veel leiutatud, tekiks see mõte ehk hernekoti või hobuseraua suhtes. Vahetuskaup saatusega. Aga mida sa vastu tahad?

    • Morgie said

      Viimastel aastatel, kui mu üldine emotsionaalne nivoo on (minu kohta) päris kõrgel (ilma, et ma selle heaks ise kuigi palju oleks ära teinud) mul neid mõtteid enam ei ole ja mustavate voogude nägemine ohverdusmõtteid ei ärata. Aga ma veel mäletan, mis oli kunagi.

  4. Kui ma panen seda jubedat toimetustööd, mida teen, kinni ja ta ütleb mulle, et Salvesta? Kui sa ei salvesta, tühistuvad kõik tehtud muutused!, iga kuradi kord on kiusatus mittesalvestada. Üks klikk ju ainult!
    Aga jah. Rong hakkab liikuma “äkki astuks ette?”
    Ja oleks, et ma poleks seda juba proovinud, onjo.
    Ja on küll side depressiivsusega. Ma vahepeal ei mõelnud selliseid automaatseid hävitamismõtteid üldse, kunagi. Aga nüüd vahel jälle – ja on küll emotsionaalselt muidu ka hapram tunne, mhmh.

  5. Mirjam said

    Mul on ka need… mitte just tahtmised, aga kujutluspildid. Koos sellise hämminguga, et “mõtle, ma võiksin (ja kõik võiksid) teha mingeid täiesti kaootilisi, jaburaid asju (juhtmeid lõigata, prille pilduda, nõusid lõhkuda, inimesi trepist alla lükata, ise kuskilt alla hüpata jne), aga ei tee”. Et milline habras juhus, et inimesed ja nende asjad ühiskonnas kuidagimoodi enam-vähem korrastatult ja harmooniliselt toimivad, kui me oleksime võinud esimesel võimalusel üksteist lihtsalt kividega surnuks nottida. Kusjuures mul on see (peaaegu?) sama tunne, nagu siis, kui oleks kogemata midagi teinud (lükkan peaaegu midagi kuskilt serva pealt maha või löön kellegi peast napilt reketiga mööda vms, trepiastmest mööda astumise tunne on ka sarnane). Need (ei need juhtmelõikamisuiud ega reaktsioonid) ei ole sellised teadlikud-tahtlikud mõtted muidugi, vaid mingil ähmasel automaat-tasandil.
    Pisut kõhe mõelda, mida see minu automaat-tasandi agentsuse/fatalismi ja loodusseaduste/ühiskonnakorra eristuse kohta ütleb, kui ma nii napilt välditud tahtmatute õnnetuste kui pähetulnud vandaalitsemiste puhul tunnen midagi sellist, et “kes küll selle kellavärgi nii kenasti tööle pani”?

  6. nodsu said

    Oma juhtmelõikamistungi panin ma küll magamatuse arvele (olin eelmisestki õhtust väsinud ja selle kohta liiga vara ärkama pidanud). Väsinud peast juhtub nii, et mõtted pole selles mõttes õieti mõtted, et nende vahel ei ole adekvaatseid seoseid, triivivad lihtsalt suvaliselt peas ringi ja põrkuvad iks nurga all kokku ja vahel jäävadki kokku nagu asteroidid kosmoses. No ja siis tulevadki sellised seosed, et juhe. Käärid. Leia moodus nende ühendamiseks. Ahah.

    Ja eks tõele au andes on asju ülevalt alla loopida ju ka lihtsalt lõbus. Vaadata, kuidas kukub ja siis tuleb plärts. Prillid ja telefon on lihtsalt mõtetes esiplaanil, sest nad on Tähtsad Asjad. Ja seega satuvad esimeseks kandidaadiks.

    St ma olen nõus, et mingi nõrgestatud mõtlemisvõime peab sellisel hetkel olema – et seosed veel tekivad, aga nende hindamisvõime on juba tagant ära kukkunud, aga ma arvan, et nõrgestajaid võib olla mitut eri sorti. Depressioon, magamatus, lihtsalt väsimus, joove…

  7. nodsu said

    Aga Lendava jutt staatilise ärrituse maandamisest meenutab üht korda, kui ma olin mingi orgunniasja pärast närvi läinud, läksin kõrvadest auru välja ajades Narva mäest alla ja tee peal hakkas peas mängima kujutluspilt, kuidas keegi tuleb tüli norima. See kujutluspilt hakkab vahel mängima sellise varjundiga, et ilge jama ja oiappi, mis ma nüüd küll teen.
    Aga seekord sai sellest meeldiv kujutluspilt, kuidas see iks tegelane tuleb tüli norima ja mina ütlen: ahah, sa tahad kakelda, jah? tahad kakelda, jah? tavai! ja käed tõmbusid mõnusat kaklust ette kujutades rusikasse ja nägu naerule.

  8. nodsu said

    Röövlimängimisse sai seda igatahes hästi ära rakendada, jube mõnus oli.

  9. nodsu said

    A muide – sarnase tungiga seletati ka osa Brexiti-häältest. Seda osa, mille andjad järgmisel päeval peast kinni hoidsid ja mõtlesid, et ai raisk.

  10. Jaa, mida väsinum, seda nõrgemaks pidurid jäävad ka.
    Mul on selle kohta isegi post: http://mahamure.blogspot.com/2012/06/stopp-mark-kahvatub.html

  11. ep said

    Võibolla toimivad anonüümsed tatipritsid netis sama mootori peal?

    • nodsu said

      siin on veel üks tegur, netis tegutsemine tundub vähem päristegutsemise, rohkem nagu mänguna. just nagu mina sain südamerahuga röövlit mängida, ilma et ma omast arust päriselt röövel oleks.

  12. nodsu said

    pargipinkide lammutamise jne jutt tõi mulle meelde selle:
    https://notsumaja.wordpress.com/2008/12/08/parispatt/

    Ainult et ma oskan oma selliseid impulsse paremini juhtida. suunangi näiteks mängimisse. või kunstitegemisse.

  13. nodsu said

    Muide, ma arvan, et siit tuleb ka üks tõlkevigu, kui inimesed lähevad vaidlema, kas ikka tasub teha seda, mida tahetakse, ilma et neil tegelikult sisulist lahkarvamust oleks. Sest osa tõlgendab nii, et “see, mis ma tahan” ongi see suvaline mõttejuppide kokkukõlksumisest tekkinud impulss, järelikult tähendaks tahetu tegemine süüdimatut impulsijuhtimisest vaba laamendamist.

    Ja kui teise jaoks on “ma tahan” ikka põhjalikumalt läbitunnetatud värk, ongi arusaamatus käes.

  14. Mirjam said

    Mu eelmine kommentaar vist eksleb kuskil spämmifiltris? 😦

    • nodsu said

      oligi nii, spämmikaustas, õrna aimugi mul pole, miks. Ei olnud isegi “pending”, vaid otse spämmis. Nüüd päästsin ta sealt välja, vt ülaltpoolt.

  15. Klari said

    Ma lähen küll igasugu asjadest väga kergesti siniseks, aga vot tamburiiniga mul pole õnnestunud end veel siniseks lüüa.

    Mu lemmik oli aga see, kuidas ma ükskord käisin burleski-workshopil ja nägin pärast seda välja nii, nagu ma oleks reaalselt peksa saanud. Ma olin üle kere sinine, sest põrandal aelemist oli väga palju. Siis ma sain aru, et kaasaegset tantsu mina vist küll endale lubada ei saa.

    • nodsu said

      Mul oli tol suvekursusel selline korralik tugev tambukas ka – ikka päris pill, mitte selline väike dekoratiivne. Sõbranna andis tantsu harjutamiseks, sest päris pillina on ta nüüd juba suhtkoht rivist väljas (trumm lõhki, A. teipis lõhe ajutiselt kinni).

    • nodsu said

      a mina saan viimasel ajal regulaarseid sinikaid india tantsu soojendusest. sellest, kui me põrandal maas reielihast venitame nii, et venitatava jala põlv on vastu maad.

  16. nodsu said

    veel üks korduv loll ahvatlus – meil on selline hõredate põrandalaudadega veranda. Päris ei tulegi vahel pähe, et kukutaks koduvõtmed läbi prao. Või mingid muud võtmed. Või mälupulga.

  17. kristeeeel said

    Mina nt noorena murdsin niimoodi käeluu, et kiikusin metsa kohal sellise kiiguga, kus peab kätega kinni hoidma (no nööri otsas pulk, mitte päris kiik, kui aus olla ) ja mõtlesin, et “mis saaks, kui ma lahti laseks”. Käeluumurd ja sünnipäev haiglas sai.
    Asju ma jõkke visata ei tahaks, küll aga tunnen sildadest üle kõndides pidevalt tunnet ise sisse hüpata. Sügava depressiivsuse ajal neid tunge nagu ei mäleta, inimmõistus on ikka hiiglama huvitav.

    • nodsu said

      Aga huvitaval kombel ei tule mul neil hävitusmomentidel tahtmist nt ise jõkke hüpata. Vbla ma niipalju teen ikka vahet, et hindan enda ja telefoni ujuvust erinevalt. Kõhutunde tasemel tundub vesi mulle nimelt sõbralik element. Vesi on esimeses järjekorras MÕNUS.

  18. Klari said

    Muide, seoses selle allahüppamise tungiga… mul üldiselt seda ei esine, aga ma olen kogenud seda tunnet, kui sa PEAD kuskilt kõrgelt alla hüppama ja sa ei suuda, mis siis, et sa ise ka väga tahad.

    Hüppasin kunagi benjit – kõrgelt, sadamakraana otsast jõe kohale.

    Kraana platvormil seistes sain aru, misasi on ellujäämisinstinkt, see oli päris huvitav kogemus. Et sa TAHAD siit alla hüpata ja muudmoodi niikuinii enam alla ei saa, aga absoluutselt kõik su teistes teadvuse kihtides seisab sellele vastu ja su jalad lihtsalt ei liigu, et see samm astuda. Muidugi ma ikkagi hüppasin ja teised pärast ütlesid, et ma hüppasin suhteliselt kohe, kui üles sain, aga endale tundus see aeg küll väga pikk.

  19. hm, kirjuta uus post filmist, ma tahan kõigile lugemiseks midagi meie filmikarjäärist rääkida hoopis 🙂 – ja kardetavasti tuleb välja minu ülikahtlane maitse. mille saab ehk kah Vana Eeva kaela ajada. siin on juba liiga palju kommentaare, kaob ära.
    aga juhtme läbilõikamine on lihtsalt mõnus tunne, see nõksakas, mis kääridest läbi käib. ma lõikasin väiksena apteegi nööriraamatu nööri läbi. see oli miskit mis pidi tagama et väljakirjutatud retseptid kõndima ei lähe ja veel midagi; juba oskar lutsul oli see olemas. tuli ilgem pahandus. mitte et ma oleks midagi destrueerida tahtnud, ma tahtsin lihtsalt korraks kääridega naksata.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: