Ahvatlused

Külmal ja pimedal tänaval kaks lõbusat joodikut. Aitavad üksteisel püsti püsida.

Joodik: Tüdruk! Ega sina ei ole see, kes on meie peale kuri ja tuld vilgutab?
Mina: Mina ei vilguta!
Joodik: Aga ütle, ütle, kumb meist ilusam on?
Mina: Pime on, ei näe!
Joodik: A tule vaata valges!

Mina turtsatan ja lähen edasi, kuulen, kuidas selja taga üks joodik ütleb teisele: “Heh-heh. No kust sa selle valge siin võtad.”

Pärast mõtlesin, et huvitav ja kena iseenesest, et nad jätsid subjektsuse lahkelt mulle ja seadsid just ennast objekti rolli. Pole tänaval järelehõikujate hulgas just tavaline.
*

Ma võin oma ebatavaliste vigastuste nimistusse lisada tamburiinitraumad. Kui me suvel tamburiinitantsu esimest korda õppisime, avastasin pärast kodus, et olen endal selle õla siniseks tagunud, kuhu tamburiini vastu tuli lüüa. Sest ega ma ei mõista piiri pidada, kui öeldakse, et nüüd löö vastu õlga, siis põrutan kohe täie jõuga, eks ole. Ja seda kohta tuli muidugi mitu korda harjutada.

Nüüd sügisel hakkasime kordama, rahvast palju, ei osanud pikivahet hoida ja kui me pöörde pealt täie hooga käed üles viisime, sain trennikaaslase tamburiiniraamiga sellesama täie hoo pealt litaka vastu sõrme. Ausalt, sel hetkel mõtlesin, et olen midagi ära murdnud, sest kätt ei andnud korralikult liigutada ja peast võttis uimaseks. Õhtuks oli ka igavene rammus sinikas sõrme peale kasvanud ja ma mõtlesin murelikult, kas ma selle käega nüüd hakkangi india tantsus mudrasid õppima. Aga päev hiljem – nagu peoga pühitud. Tüüpiline mina, palju kisa, vähe villa.

Kui juba traumade peale läks, siis keskaja kursuselt tõin kaasa põlvesinika – sellest, et ma mängisin psühhopaadist röövlit, kes lõpuks kõik oma kambajõmmid maha lõi ja tagatipuks ise mõõga otsa hüppas, sest see tundus sel hetkel hea idee. Ma hüppasin nähtavasti liiga innukalt.

Mõtlesin selle röövlimängu ajal (või noh, kes kuidas, mõni sai ka hoopis nunna või palveränduri rolli, näo järgi ilmselt), et ammu oli vaja, sest nii hea oli olla. Kui tihti üks suur inimene ikka tõsiselt mängida saab, selleks peab ikka teatrit tegema. Siis tulid muidugi kohe rollimängud meelde, aga see on maailm, millega ma pole jõudnud kuigipalju kokku puutuda, ainult ükskord ammu natuke nuusutada.

Süüdimatust röövlist veel. Katsusin tol päeval nende destruktiivsete tungide mängimisel seesmist loogikat leida ja mulle tuli meelde miski, mis oli samal hommikul juhtunud: vaatasin oma vähemaganud silmadega telefonilaadijat, selle kõrval vedelesid käärid ja tuli korraks selline mõte, et lõikaks õige juhtme läbi. Mitte et ma näeks sellest erilist kasu tõusmas, vaid lihtsalt. Juhe, käärid, tavai, ühendame ära. Teadmine, et sellest tuleks jama, teeb ahvatluse ainult suuremaks.

Ja oleks see siis ainult see üks kord. Prillidest sõltuva inimesena tuleb mul sildadest üle minnes või müüridelt alla vaadates niipea, kui ma oma sügaviku kohal olemist märkan, õudne tahtmine prillid üle ääre kukutada. Telefonist pole mõtet rääkidagi, eriti suur tahtmine teda päästmatult käest poetada tuleb huvitaval kombel peldikutes. Viskaks kuivpeldiku kogumispaaki, laseks veega alla. Oi, ups, mis paha lugu juhtus, teate, mu telefon kukkus peldikusse.

Minna hiirega poolelioleva töö kausta peale, millest ma pole veel varukoopiat teinud, ja valida “Delete”. Oh seda häda ja õnnetust, näe, terve nädala töö kaotsis.

On ka üks lapsepõlvemälestus, kus isa lahendas maleülesannet ja mina tundsin õudset kiusatust nupud laua pealt ära lennutada – kuni ma ei pidanud vastu ja pühkisingi. Ega osanud vastata, miks ma seda tegin. Loomulikult küsiti, miks, ja mul polnud õrna aimugi.

Keegi pakkus kunagi hiljem, et ju sa ikka tähelepanu tahtsid, mida muud. Aga see tundub kahtlaselt ratsionaalne seletus. Kõiki neid muid lolle tahtmisi teha midagi pöördumatut ja mõõdukalt kahjulikku ei saaks küll selle arvele panna, suurem osa neist tuleb siis, kui publikut pole läheduseski. Kui juba käibeseletusi kasutada, võib sama hästi Vana Aadama kaela ajada.

Kusjuures praktikas olen ma otsuseid tehes täpselt vastupidine – viivitan viimase võimaluseni, ei taha end kuidagi siduda, tahaks kõik rauad kõrvuti tulle jätta. Piletite eelmüük ja hotellibroneerimine täidab mind õudusega – siis PEAN ma ju minema, raha juba raisatud! Või isegi: ma ei saa ju enam neid KÕIKI valida, kui ma olen ühe välja valinud. Ja otsin ettekäändeid, et kõrvale viilida. Oh, jah, näed, kassile vaja süüa anda ja üldse peaks praegu tööd tegema ja ma olen juba väsinud ka.

Võib-olla peaks oma Vana Aadamat vajalike otsuste kiirendamiseks ära kasutama, aga ega teda ei tea usaldada – niipea, kui mõtlesin selles kontekstis hotellide broneerimisele, tekkis kohe uus kiusatus: broneerida kõige kallim, kaugelt üle jõu, ja kohe kindlasti selline, mida ei saa tühistada. Laostada ennast ühe hiireklikiga.

Parem vist ikka oma kiiga-kaaga sündroomi juurde jääda.