Kogunenud killud

veebruar 8, 2021

Eile öösel (vastu 6. veebr) vedeles tee ääres hanges surnud rebane.

***

Mõtlen, kuidas vahet teha: millal näitab psüühikaprobleemiga vanainimese tobe rahakulutus, et ta on ravimid võtmata jätnud, ja millal on see lihtsalt rumalus. Ma eelistaks muidugi lihtsalt rumalust. Esimesel juhul peaks ma leiutama, kuidas veenda kedagi regulaarselt rohtu võtma, muidu läheb tervis rohkem rikki. Teisel juhul on risk kõigest rahaline, seegi väike.

Mõtlen – kui see on nii, et kõigest väike rahaline risk – et isegi kui keegi on tal mikromastaabis naha üle kõrvade tõmmanud, siis kui see tal emotsionaalselt ära tasub, kas ma peaks selle vastu aktiivselt sõdima? kas tasub võidelda paarikümne-eurose tarbetu väljamineku pärast korra kuus või paari kuu tagant, kui see teeb elu lõbusamaks? on see sel juhul üldse tarbetu? või peaksin ma tegema selgitustööd, et maailm on kuri ja isegi meeldivad inimesed võivad olla kiskjad? Kas keegi suudaks seda üldse uskuda? Meeldiva inimese veenmisvõime on alati suurem.

Ühtlasi võitlen süütundega, et ma sellega rohkem ei tegele.

Ühtlasi meenutan, et hapnikumask pannakse kõigepealt endale ette, siis jaksab ka teisi aidata.

Ühtlasi on selgunud, et töö on väga hea eskapism, pakub sel ala tõsist konkurentsi toredatele ilusate meestega sarjadele. Koroonaajaga on ainult töövaheldus kängu jäänud, varem pakkusid erinevad tööd ka üksteisest puhkust ja rahu – arvutist selg haige ja silmad väsinud, õpetan tantsu, inimestest tüdinud, klõbistan tõlkida, nii hea. Noh, äkki kunagi tuleb see tagasi ka.

Esimest korda elus tunnen, et “kus on kirjutatud, et elu peab kerge olema” on julgustav väljend. See tähendab, et ma pole midagi tingimata valesti teinud! Seni ma ikka aeg-ajalt kirjutasin “elu peab kerge olema”, et OLEKS kuskil kirjutatud ja keegi ei saaks kobiseda.

Ikka veel pahurana internetti lugedes tabasin end rahulolusööstult, sest keegi oli nii loll ja ma tundsin ennast temast üle olevat. Püha taevas. Nii lihtsalt see kurjus tulebki. Tuleb ikka see va hapnikumask korralikult installeerida.

Annan endale aru, et pahurus tuleb vähemalt osalt minapildi mõranemisest – ma ei ole, tuleb välja, nii hea inimene, kui ma arvasin (ma ei teadnudki, et ma endast nii hästi arvasin, ma arvasin, et pean ennast harju keskmiseks!). Pmst ennast täisolemise tõve kõrval- või järelmõju, pohmakas. Siis on hea meelde tuletada, et vahet pole, kui üllas ma täpselt olen. It’s not about me, asja mõte ei ole minust head inimest teha. Kui see meelde tuleb, on kohe tuju parem, siis ma võin olla täpselt nii puudulik, kui ma olen.

Lootusrikkam pool ütleb, et ju ma arenen, arenemine ongi ebamugav.

***

Seletasin just Indigoaalase pool, kuidas mul pole raske end prügisorteerimiseks motiveerida. Ma tahaks ainult veel kõvemini sorteerida. Ma tahaks iga kord panna teekoti sildi paberikasti, seda kinni hoidva klambri metallikasti, ja alumiiniumi, vase ja terase eraldi, kui ma neil vahet teha suudan, ja teekoti komposti. Kiskuda kiled ümbrikult ära ja panna plastikasti ja ümbriku paberikasti. Polüetüleeni polüetüleenikasti, polüpropüleeni polüpropüleenikasti, polüstürooli polüstüroolikasti, kalaluud kalaliimiks, kalapead roosile söögiks.

Ma tahan niisiis panna punase palli punasesse kasti ja sinise palli sinisesse kasti nagu selle täitsa sümpaatse Ameerika filmi peategelane.

Aga A. saboteerib ja paneb terve teekoti ja paljaksnäritud kanakondi (kui üks kanakont on minu hambust läbi käinud, siis pole see tegelikult enam lihtsalt paljaks näritud, vaid pilbasteks) lihtsalt prügikasti, sest “see on liiga väike, et midagi mõjutaks”. Tal on muidugi õigus, aga mis see asjasse puutub? Nii on VALESTI, ma tahan, et ÕIGESTI oleks!

***

VVN kirjutas kevadest, teised rääkisid, mis nemad arvavad ja misasi on üldse kevad, aga mina mõtlesin nii: lögakevad on kevad ja ilus selge aprillikevad on ka (kaa) kevad ja soe hiirekõrvul mai-ilm on suvepoolne kevad. Lögakevad on vastik, niiviisi vastik, nagu vastikud ilmad on. Nagu novembris vahel. Soe suvepoolne kevad on mõnus. Aga kõige hullem on see ilus selge aprillikevad. See ajab närvi, päike kõrvetab tolmu välja, kõik piirjooned on liiga teravad ja ma tunnen iseennast äkitselt liiga nähtavana (kui teen selle vea, et valges välja lähen, vampiirid ei peagi päevavalgust taluma) ja tuul viib mõtted peast minema. Just nagu need hirmsad ilusad selged sügisilmad, aga neil on vähemalt teatav dekadentlik kõduhõng juures, mis nad talutavaks teeb. Ilus selge aprilliilm peaks nagu lootust äratama ja ei paku mulle ühtegi ühiskondlikult heakskiidetavat põhjust, miks ta mulle närvidele käib (ütlen, et “mulle ei meeldi nii ärkvel olla” ja inimesed ajavad silmad punni). Erinevalt lögast, sellega on vabandused varnast võtta, vaadake, kui märjaks mu jalad said, ja siis on meil koos õnnelik ilmakirumise kogudus.

***

Mõtlesin alguses, et ei avalda seda, aga äh.

22 kommentaari Kellele: “Kogunenud killud”

  1. ogalik said

    ma eelistan iga kell sügist kevadele, eriti varasügist, aga ka hilisemal on oma võlu

    Meeldib

  2. ep said

    Mulle just meeldibki see “kõik piirjooned on liiga teravad ja ma tunnen iseennast äkitselt (liiga) nähtavana (…) ja tuul viib mõtted peast minema”, ainult tolm ei meeldi. See on ka üks põhjus, miks mulle lõunamaadel meeldib: ere valgus ja teravaf piirjooned. Ma keskmises Eesti ilmas olen ma kogu aeg nagu poolunes, lõuna pool on palju elusam tunne.

    Meeldib

  3. _kaur_ said

    Tobedate rahakulutuste ja kelmuste kohta võib mõelda, et see ühiskonna jaoks üks raha ümberjagamise viis, natuke nagu sotsiaalabi või nii. Kahjuks elavad kelmid liiga hästi ja rikuvad selle mõtte ära.

    Meeldib

    • nodsu said

      ainult et see ümberjagamine käib siis neilt, kellel on niigi vähe. See, et keegi elab liiga hästi, ei oleks minu arust nii suur probleem kui see, et keegi elab liiga halvasti.

      Hetkel ei tea ma tglt, kas mingit kelmust on üldse olnud. On üks alevikukeskuses käimise 20-eur taksomaksmine (selle asemel, et lasta end palju väiksema raha eest valla koduhooldajal sõidutada) ja ma ei tea, kas taksojuht tegi sohki või nad lihtsalt tellisid ta mõttetult kaugelt (“sest ta meeldib meile ja räägib lõbusat juttu”) ja hind on selle mõttetu kauguse kohta adekvaatne.

      Meeldib

      • _kaur_ said

        No sõltub. Tükk aega liikus raha kelmuste abil näiteks Lääne-Euroopast Ida-Virumaale (Sillamäe, Kohtla-Järve, Narva). Kindlasti oli Ida-Viru sel ajal väga palju vaesem kui Lääne-Euroopa. Isegi siis, kui pihta sai “vaene Saksa pensionär”.

        See, et meil on vanad inimesed tihti suhteliselt vaesemad, on laias plaanis mingi jama. Omandi- ja varareformijärgne ühiskond, ebanormaalne. (Ehkki võib ka väita, et reformid on normaalsed ja lääne ühiskonna pikk ühtlane areng on ise maailma mastaabis imelik.)

        Aga pisikuritegevus laias plaanis ikkagi laotab vara ühtlasemalt laiali, nõus? Taskuvaras on vaesem kui tema turistist sihtmärk, taksojuht vaesem kui tema klient, jne.

        Meeldib

      • nodsu said

        nu teisest küljest oli vahepeal ju kuulda, et kiirlaenumüüjad võtsid konkreetselt intellektipuudega inimesi õnge. Sellisel puhul pole küll kahtlust, et petetu on nõrgem pool kui petja.

        Sama häda on nende õngitsemiskirjadega – need on nii silmnähtavad petukirjad, et õnge lähevad ainult kõige kaitsetumad.

        Meeldib

      • Morgie said

        Inimene maksis halli hernesupi asemel värvilise ja lõbusa eest, see oli tema valik, loodetavasti isikuvabaduse teostamine.
        “millal näitab psüühikaprobleemiga vanainimese tobe rahakulutus, et ta on ravimid võtmata jätnud, ja millal on see lihtsalt rumalus.” – see piir polegi kunagi selge. Võibolla oleks mõttekas hoopis eelarve paika panna – see summa möödapääsmatuteks kuludeks, see summa söögi peale ja vaat see summa jääb sul lõbusate taksistide tellimiseks.

        Ei, elu ei saagi alati kerge olla, aga elu võiks mõnikord ka lõbus ja värviline olla. Iga senti ei saa ainult mõistlikult kulutada. Mõnikord võib porno vaatamine olla parem valuravi, kui ontlikud valged tabletid (Grey anatoomia).

        Tunnistan siin saladuskatte all, et ma olen vahel Pokemon Go mängus mikromakseid teinud ja asi on olnud seda väärt. Loodan ära tunda, millal see lõbust sunduseks muutub ja siis pidurit tõmmata. Ei, ma ei pea. Jah, ma võin seda esialgu endale lubada.

        Meeldib

      • Morgie said

        Vara ümberjagamisest ja selle õilsusest rääkides…
        Kõige kehvemas olukorras on igasuguste ressursside jagamise osas meie koduplaneet, see, mida ka mina elamiseks üldiselt üsna tugevalt eelistan. Igasugune mõttetu raiskamine võtab sellelt planeedilt lisaks muule ära ka kannatuste eesmärgi.
        Ma võin olla kulutamise poolt, aga olen raiskamise vastu.

        Punkt on selles – enamasti kujutab vargus endast koletut raiskamist. Minul lõhuti aken, tuldi selle kaudu tuppa sisse, tehti tohutuid pingutusi, kasutati nipikaid võtteid, käteosavust ja füüsilist jõudu, selleks, et saagiks saada mobiiltelefon, mille eest sissemurdja kusagil kokkuostus ilmselt kuigi palju ei saanud. Mina pidin kulutama akna remondi peale ja minu närvid maksavad kah midagi.
        Eksmehel lõhuti autoaken, viidi ära hoolikalt komplekteeritud tööriistakohver. Kulu omanikule oli kümme korda suurem, kui varganäo eeldatav tulu.
        Metsik raiskamine.

        Meeldib

      • Morgie said

        …teisest küljest muidugi said klaasijad jälle tööd ja leiba ja eksmehel oli võimalik suure entusiasmiga uut tööriistakomplekti koostada, nii et mine sa võta kinni.

        Meeldib

  4. Xavi said

    Aprillikevad meenutab natuke Kuu ilma. Külm, tolmune, päike särab. Elutu.
    Ütled, et tahaks, et oleks rohkem päikest, sest oled sombusest ilmest tüdinud? Koli siis Kuule.

    Liked by 1 person

    • puru said

      Laps küsis ükspäev, mis mu lemmikplaneet on. Pärast hetkelist mõtlemist vastasin, et Maa, tõesti ma ei soovi mujale kolida. (Talle see vastus muidugi ei sobinud, aga sobivamat mul ka ei olnud pakkuda.) – Nii et kui edaspidi peaks tekkima tahtmine nuriseda vähese päikese üle, siis meenutan endale oma elukohaeelistust.

      Meeldib

  5. Klari said

    Oo, veel keegi minusugune, kes vihkab aprilli 😀 Ma tunnen end alati nii veidralt, sest mulle tundub, et kõik teised mu ümber on “jee, kevad, päike, sinililled”, ja siis olen mina… nagu T.S. Eliot. April is the cruelest month, ja nii edasi. Just sellel põhjusel, mis sa kirjutasid. Kõik on liiga terav ja vali.

    Meeldib

  6. Rebane said

    elu on karm, kuid õnneks ebaõiglane.
    on minu lohutav shügav mhõte 🙂
    mitte algupärand, ei mäleta, kellelt kuulsin, ja see oli tal naljana mõeldud, aga tegelikult on see – lohutav tõde. et ongi nii, et ei ole õiglane, ja ei peagi olema. et vahel läheb sitasti ja vahel veab teenimatult. ja kui tundub, et ongi ikka täiega sead kõik, siis – siis on menstruaaltsükli 27. päev või midagi sinnapoole, mingi lollakas ajukeemia, mitte päriselt. tähendab, päriselt on küll see, et on sitt olla, aga selle põhjus pole see, et inimesed on päriselt sead ja universum on paha ja torgib ja kiusab. vaid serotoniini negatiivne tagasihaare. või muu taoline pask, nt östrogeen. testosteroon. näiteks.
    ja teine sügav elutõde: luksus on esmane eluvajadus. niiet kui aegajalt läheb tobe kulutus, mis on mõeldud luksusena, siis on see vajalik. näiteks taksosõit. – aga siis, kui kulutan mingi takkajärgitarkuses ebameeldiva asja peale, ja eriti, kui pärast kohutavalt kahju on, siis – noh, siis on see loodusseadustega kehtestatud lollimaks. ma enda nimel räägin, reaalse intellektipuudega inimeste petmine on midagi muud. – kui ma lugesin kiirlaenuohvritest, siis ma arvasingi, et räägitakse sellistest juhtumitest, kus on varastatud isikuandmeid ja muul viisil alatult ära kasutatud. aga üllatus, sinna alla on hõlmatud ka täitsa selge aruga, ainult lollide otsustega inimesed, kes umbes arvasid et äkki ikka ei pea tagasi maksma.
    oo, ja ma NII tahaksin panna polüpropüleeni ja polüetüleentereftalaadi jms eraldi vastavatesse kastidesse 😀 see viimane on küll õnneks enamasti pandipakendi kujul. aga ma tahaks keemikutelt teada, kas … ei, tegelikult vist ikka ei taha. et kas HD ja LD polüetüleen (ja HD ja LD polüpropüleen) käivad samma kasti v eraldi? sellepärast ei taha teada, et päris elus, kui nad on olnud pakendid või aiatoolid, on nad ikkagi liiga saastatud, et ei saa keemiliselt taaskasutada, kõik lähevad ahju.
    metallidega on lihtsam, raua saab pärast magnetiga välja korjata, ja vase ja muuga ehk saab ka kuidagi hakkama.
    ma lihtsalt ei suuda panna kõiki pakendeid ühte kotti. kuigi kast on üks. plastik ja metallpakendite jaoks, mul on ikka eraldi kotid. ja klaas. ja vahel on nagu kohusetunne panna ikka midagi üldprügisse ka. raske on midagi sinna sobivat leida, siis ma panen mõned rokasemad plastikpakendid vahel, mida ei mina ega kassid pole viitsinud puhtaks lakkuda. kasma rääkisin, kuidas hapukoorekoti kõige paremini puhtaks saab? kui loputada ei viitsi. väänan nii kuivaks kui annab, st hapukoore seest välja, siis lõikan servast lahti ja panen knopkadega põranda külge. kassid teevad oma töö. ilma knopkadeta ei saa, nad ju ei hoia käpaga servast kinni.

    Meeldib

    • nodsu said

      hea kokkuvõte üldiselt. “kus on kirjutatud, et elu peab kerge olema” lohutavust mõtlesin umbes samamoodi, nagu sina oma “karmi ja ebaõiglase” oma.

      Veel üks populaarne sõnastus on lakooniline “shit happens”.

      (plasti kohta olen küll kuulnud, et näiteks polüstürooltopsid olevat üsna hästi ümbertöödeldavad.)

      Meeldib

      • puru said

        Kas teate midagi lähemalt sellest Eesti Ekspressi loost “SUUR PAKENDIPETTUS | Inimestele on aastaid valetatud. Kadunud on tuhandeid tonne, saamata maksumiljonid”? Pealtnäha paistab nagu ilge jama. Meil vist tekib küll mõnevõrra vähem pakendeid kui keskmises majapidamises, aga näiteks eilseks ostsime tordi. Muidugi jälesuures plastkarbis…

        Meeldib

      • Rebane said

        see oli vist ekspressi artiklist:

        “Mitte ükski uue asja tegija ei taha abstraktset plastpakendit või
        klaaspakendit. Näiteks Weereci – teevad plastijäätmetest graanuleid – juht Hans Talgre ütleb, et
        tema ei mõtle kategooriates „plast“ või „pakend“. Temal on vaja teatud omadustega materjali. Mis nime kandis asi eelmises elus, pole tähtis. Weerec vajab n-ö kõvaplasti.”

        ma arvan, et ta mõtleb kõva plasti all HDPE märgiga asju, ehk _high density_ polüetüleen. ma juba hakkasin fantaseerima, kuidas ma hakkan prükkariks ja teen lepingu hr. Talgrega, et minu prükkarite klann otsib prügikastidest talle selle materjalimärgiga asju ja tema annab midagi kasulikku vastu, kasvõi raha. – või moodustame MTÜ. või midagi.

        sest loomulikult peab aknaga ümbriku plastakna panema eraldi ja paberist osa eraldi paberikasti. teepaki klambrid kah eraldi, vanametalli hulka – noh, ma pakiteed ei joo, aga nt kõverate naelte jms jaoks mis tuha seest välja tulevad, kui on euroaluseid vms põletatud, on mul tuhaämbri kõrval naelaämber. ja kui mul oleks, siis teepakiklambrid läheks kah sinna. (ja veel teine jutt on, et teepakid, mis sisaldavad metallklambrit ja paberlipakat on üldse saatanast, ja tuleks lihtsamalt pakkida. samuti klambritega ajalehed tuleks seadusevastaseks ja inimsusevastaseks kuulutada. see selleks.)
        🙂
        huvitav, kas nii algabki obsessiiv-kompulsiivne misiganes? 😀
        aga las algab – keegi selle all ei kannata, ja keskkond saab pigem kasu. marvan.

        Meeldib

      • Rebane said

        “karm, KUID õnneks ebaõiglane.” see on oluline. “karm ja ebaõiglane”, isegi kui vbla on mõeldud sedasama, kõlab… halvasti. 🙂

        Meeldib

      • nodsu said

        materjalidest: ma olen lugenud, et ka näiteks jogurtitopside plast pidi olema suht hästi ümbertöödeldav, energiakulu võis isegi väiksem olla kui polüetüleenil.

        A ma lugesin Maalehe artiklit, seal jäi mulle mulje, et põhiprobleem on orgunnis. Alates sellest, et ei ole ühtset süsteemi.

        no ja siis lõpptarbijate motiveerimise probleemid. Maainimestest pidavat 40% loopima pakendikonteinerisse mida iganes ja sellisel juhul ei oleks kasu ükskõik kui ausast jäätmekäitlejast, tal tuleks see kõik ikka üldprükki saata. Tartus olevat see-eest Eesti kõige viisakamad konteinerikasutajad.

        Ma oletan, et pakendikoti teenus on ses mõttes parem, et siis on kindel, et kui ma panen sinna kotti ainult mittelögase kraami, siis ei tule sinna kellegi teise löga sisse (ja Ragn Sellsil on võimalik neid siis rahus sorteerida. Ragn Sellsi nende taaskasutus-sahkerdajate hulgas ei nimetatud ka, ma loodan, et järsku see tähendab, et nad käituvad ausamalt).

        Lisaks lugesin sealt, et probleem on just plastiga; paberi-papi, metalli ja klaasi ümbertöötlemisega on paremini, suurem osa läheb ringlusse tagasi. See märkus oli nüüd selle perspektiiviga, et mis tarbimisotsuseid nüüd ja kohe teha.

        Protsendid Maalehe artikli juurest: paber-ja papp-pakendist läheb ringlusse (ringlusseminek = recycling, minuteada ei käi selle mõiste alla põletamine energia saamiseks) 86%, metallist 82, klaasist 65. Aga plastist ainult 38%.

        Artikkel andis ka kinnitust, et minu komme jogurtitopsilt kartong ümbert ära kiskuda ja see eraldi tükina pakendikotti panna on õige mõte.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: