Jälle kerglased kehamõtted

Hoiatus: ei pretendeeri suurele põhjalikkusele ega läbimõeldusele praegu. Puhas lahmimine ja lihtsustamine. Teine hoiatus on see, et kasutan keha enam-vähem Bahtini groteskse keha tähenduses, sest bahtinlikul klassikalisel kehal on väga vähe tunnuseid, mis mulle üldse keha meenutaksid. Et oleks üldse lihtsam aru saada, siis sarnast joru olen ma varemgi ajanud.

***

Mulle tundub (või vähemalt eile korra tundus), et meie ajal ei ole sünnis keha omada ja kehalisusest tuleb kuidagi vabaneda, et olla viisakas ühiskonnaliige.

Selleks on põhiliselt kaks lahendust.

Nohik-intellektuaalidel (või muiduintellektuaalidel või muidunohikutel) on lihtne: pista pea arvutisse/raamatusse/füüsikasse ja aidaa, lihalik maailm. Alles tükk aega hiljem selgub, et kõht on selgroo külge kuivanud ja pissihäda tahab ära tappa – see on hind, mida tuleb maksta selle eest, et vahepeal tundide viisi ei olnudki kõhtu ja põit küljes.

Teistel, kellel keha äraunustamine ei käi niisama lihtsalt, tuleb keha disainida ebakehaliseks. Kui keha piisavalt läikima lüüa, meenutab ta juba rohkem skulptuuri või poemannekeeni. Sellisega võib rahulikult avalikus kohas ringi käia, ilma et kellelegi meenuks, et tal on kõht ja põis küljes.

Enamasti kalduvad meie kultuuriruumi elanikud emba-kumba koolkonda, kes üksteist vaenulikult põrnitsevad. Kehadisainijaid häirib see, et seni, kuni nohik oma kehast vaba on, on ka tema keha kontrolli alt vaba, kasvatab karva, higistab, peeretab, krooksub ja tuletab oma piinlikku olemust seda rohkem meelde. Nohikud arvavad, et kehadisainijad pööravad kehale tarbetut tähelepanu. Nii et mõlema leeri asukad on teise poole arust vastikult kehalised. Ainult eriti andekad ja osavad triivivad lõdva randmega kahe tehnika vahel, kasutavad pidevalt, kumba tahavad, kas või mõlemat korraga. Neil läheb elus hästi.

On ka neid, kes, vastupidi, ei oska kumbagi. Nemad vajutatakse ühiskonnaredeli madalamale pulgale. Karistuseks käib Võsa Pets neid filmimas.