Kuri krunniga tädi strikes again: keelepeerud

Jätk komistuskivide sarjale.

Mis haigel inimesel ikka muud teha kui sopakaid lugeda, “Frenchi ja Koulu reisid” täitis ülesande muidu hästi, aga kulmu kiskus kortsu see, et võõrkeelsed laused ei ole toimetaja kätt näinud. Ma ei usu, et keelevead olid Harglal taotluslikud, eriti kui “folia” esineb raamatu alguseotsas õigel kujul ja pärast moondub miskipärast “folioks”. Ma ei räägi sellest, et ta käib sõnavaraga taotluslikult uljalt ringi – nt “état libre” või “stato libero” paistis minevat samasse ooperisse nagu “mugulad” kartulite asemel. Aga kuna maavalla keel on arhailise hõnguga uudissõnadest hoolimata grammatiliselt ikkagi eesti keel, siis ma oletan, et ka frankia, kastiilia, ladina ja madjari keel peaks hoolimata uudissõnadest grammatiliselt olema prantsuse, kastiilia, itaalia ja ungari keel. Eriti piinlik, kui frankia keelega teeb vigu French (näide: “au naturelle”), kellel see esiteks on emakeel ja kes teiseks peaks võltsijana olema ortograafiliste, kalligraafiliste ja muude -graafiliste detailide peale kibe käsi. Kukemäe Leibo puhul ma üldse ei viriseks, temal oleks sellised vead osa karakterikujutusest.

Arvata muidugi on, et ma olen selliste vigade peale sattumiseks kõige hullemaid lugejaid, sest õnnetul kombel oskan ma ühildumist, lauseliikmete seoseid ja verbiaegu hinnata kõigis seal ette tulnud võõrkeeltes, aga no ikkagi. Esiteks: raamatuid loevadki meelelahutuseks inimesed, kes oskavad keskmisest rohkem võõrkeeli, eks ole, nii et lugupeetud kirjastajad, palun arvestatagu sihtgrupiga. Teiseks: ega need laused ei olnud ka teab mis kujundkeele kõrgem pilotaaž. Kui mina saan aru, et kastiilia keeles on vigu (ma hispaania keelt eriti ei oska), siis peaks ka suvaline toimetaja saama ja paari ungari sõna peale mõne oskaja ikka leiaks.

Teiseks jäi mulle pidevalt jalgu “lobster” – arvestades, et tolles universumis ei ole anglosaksi kultuur kaugeltki nii domineeriv kui meil siin ja praegu, on kummaline, et burgundlane ei kasuta selle looma kohta ei maakeelset “merivähki” ega prantsuse-, vabandust, frankiapärast “homaari”. Tekkis kuri kahtlus, et järsku Hargla ei teagi, et sellel elukal on ka muu nimi kui ingliskeelsetes filmides-raamatutes – kui ulmekirjanik on ise ulmefänn, nagu tavaliselt on, siis olude sunnil kasvavad nad üles peamiselt ingliskeelse lektüüri peal. Aga jällegi, ega autor ei peagi iga pisiasja ise teadma, selle jaoks on toimetajad.

Mul kohe urgitseb sees praegu, et ma ostsin täishinna eest raamatu*, mille väljaandjad ise ei raatsinud korraliku toimetamise peale kulutada. Tähendab, toimetaja küll oli, aga nähtavasti siis minimaalse tasuga ja tegigi niipaljukest, et rookis eesti tekstist vead välja, jättes need fraasid, millest ise aru ei saanud, lihtsalt kõrvale, eksperti kutsumata. Ma jätan praegu heast südamest kõrvale hullema variandi: et ta tahtis eksperti kutsuda, aga Hargla ei lubanud, arvates, et nende paari lause jaoks on ta kõva polüglott küll.

Sisulisest küljest – eks ma olen ulmekirjanduse baasi arvustajatega suuremalt jaolt nõus, ainult selle vahega, et ma ei pidanud labaste naljade peale pettuma, sest arvestasin kohe alguses, mille peale ma välja lähen. Ma olen isegi kuue-seitsmekümnendate komöödiaid võimeline vaatama, neid, mille peale A. õudusest teki üle pea tõmbab (stiilinäiteks üks kontsentreeritud versioon).

————————————————————————————————————————————-
* Tavaliselt ma käin raamatud juba poes selle rehaga üle, seekord kiirustasin, jajah, omad vitsad peksavad.

PS:
Loterii ülevaade ka.
Bukahoolik.