Kehakeemia vist ikkagi

jaanuar 16, 2015

Loen Ritsiku ja Indigoaalase keskeakriisi või noh, üldse motivatsioonipuuduse juttu ja mõtlen, et kas mul on midagi viga, et seda ikka veel ei tule. See 32-aastane vanus, millest inimesed kirjutavad, on mul ammu seljataga.

Mul on motivatsiooni mitme inimese jagu ja sestap ma tean, et pidev motiveeritus ei tähenda üldse, et elu oleks kogu aeg lill – ega kogu mott ei ole siis hea. Kui asjad on hästi, on mul positiivne mott, see “tahan-tahan-tahan-TAHAN”, mis paneb mu tegutsema nagu buldooseri. Kui mul on pahasti, siis pidurdab mind negatiivne mott ehk hirm. Või olgu peale, kui asjad on objektiivselt halvasti, siis ei ole hirme vajagi, siis on mott “tahan siit pahast olukorrast ära / terveks saada.” Aga objektiivselt halvasti ei ole mul viimased kümmekond aastat või kauemgi peaaegu olnud – kui vigastusi mitte arvestada – , vahel on ainult natuke raske.

Kui on parajasti pahasti ja domineerib negatiivne mott, siis olen motivatsioonipuuduses inimeste peale lausa kade: kui irratsionaalsed hirmud või liigärevus üle pea löövad, tundub igavus kõige ihaldusväärsem asi maailmas.

Praegu on isegi natuke vaata et objektiivselt halvasti, nimelt on sõrmeliigesed võtnud kätte ja valutama hakanud, mina lisan sellele objektiivsele probleemile muidugi oma tüüpilise ärevuse, loen arstiteaduse entsüklopeediat internetti ja diagnoosin endale igasuguseid tõbesid, ühe koledama kui teise. Ja kui ma pean mõtlema halvimatele stsenaariumidele, siis vaevab just see, et ma ei saa enam teha neid ägedaid asju, mida ma tahan. Ma ei saa enam nii hästi osavaid käsi nõudvaid tantse tantsida kui enne. Ma ei saa porgandeid koorida, et häid porganditoite teha. Või ei saa teha neid ägedaid asju, mille ma aja-, energia- või rahapuudusel kuhugi ebamäärasesse tulevikku lükanud olen, nt korralikult kastanjette mängima õppida. Lisaks tuleb pähe veel miljon asja, mida ma pole siiani tahta taibanud. Mõtle, ma ei saa mööda seina ronida, kui mul peaks ronimiseisu tulema! Ma ei saa lõuga tõmmata, kui mul peaks tulema nimetu tung lõuatõmbamise järele! Ma ei saa kududa, kui mul peaks tulema tahtmine kudumine uuesti ära õppida! Kust ma tean, et mul ei tule kustumatut vajadust just ronida, lõuga tõmmata ja kududa korraga?

Mõistusega võttes saan muidugi aru, et ega ühte elusse nagunii kõik needki asjad ära ei mahu, mida ma juba tahan. Eriti kui arvestada, et ma tahan täiesti tõsiseltvõetavalt ka passiivseid olmelisi mõnusid ja laisklemist. Nii et ma ei peaks tingimata muretsema n+1 osavakäelise tegevuse tegematajätmise pärast, kui nende asjade hulgas, mida ma TAHAN, on ka võrdlemisi väikest näpujõudu nõudvad asjad nagu lugemine, laulmine, filmivaatamine ja lihtsalt lebotamine.

Aga kui võimust võtab parajasti negatiivne mott, või see mõistus siis paanikakütmist segab.

Selle vahele kuluks tõesti natuke neid igavusehormoone ära, palun.

Advertisements

12 kommentaari to “Kehakeemia vist ikkagi”

  1. Ma võin neid igavusehormoone vabalt jagada:)

    Meil on natuke erinevad elurütmid: mul laps, kontor ja nende puhul tekibki ilmselt mõnel inimesel see lõpetatuse tunne. Ma olen aru saanud, et Sa oled iseenda tööandja, ei julge ette kujutadagi, kuidas see adrenaliini kogu aeg veres hoiab:)

    Sa võiksid neid asju mida “tahad” jagada, ehk saan ka inspiratsiooni

  2. Kaur said

    Kas sul kehakeemia lapsi ei nõua? Ma ei tea sellest mehena suuremat, aga naiste foorumid kirjeldavad “titeisu” nimelist nähtust. Mis olla väga, väga tugev, umbes nagu armumine, ainult et teistmoodi.

  3. nodsu said

    ei nõua, ma aeg-ajalt mõtlengi, et kas teistel tõesti kõigil nõuab ja kas mul on midagi viga. enamasti ei tule meeldegi, et selline asi maailmas olemas on, ja ettesattuvad väikesed lapsed on pigem hirmuäratavad, noh, et ei tea, mispidi hoida ja ega nad suvalisest puudutusest katki ei lähe või suvalise liigutuse peale nutma ei hakka jne. ma olen selles asjas nagu mehe stereotüüp.

    a Indigoaalane, ma kahtlustasin natuke sama asja: et iseenda ülemuse staatusega on kogu aeg kerge pinge üleval. kuigi enamik tööd tuleb mulle püsiklientidelt, nii et enamasti üsna regulaarselt. aga vahel on tõlgetes ka ootamatuid kuupikkusi pause. pluss see asi, et isegi kui töötegemine ise on suht regulaarne, siis selleks, et raha saada, peab ikka eraldi liigutama (arveid saatma), ta ei kuku palgapäeval ise kontole.

  4. nodsu said

    ainult et ümberkaudsete tööl käivate inimeste käekäik on näidanud, et pole see töölepinguga töö tegelikult stabiilsem ühti. nt koondamisšokiga võrreldes on minu ajutised pausid köki-möki.

  5. […] tõsisemad blogijad arutavad teema, et mis loom on keskiga ja millise riistaga seda sööma peaks: notsu, Ritsik ja Indigoaalane. Feispuuki rahvas arutleb, Kenderi eriti jõhkra jutu pärast […]

  6. nodsu said

    (Indigoaalane, ma kirjutan näidistahtmisi, kui mul jälle aega ja jaksu tekib, praegu on lisaks kehvadele sõrmedele ka muidu hullumaja.)

  7. Kaur said

    Vaevalt see keha nüüd KÕIGIL lapsi nõuab. Ma lihtsalt olen lugenud väga… teravaid kirjeldusi selle titeisu kohta. (Foorumist, mille nime pole viisakas mainida.) Ja need on tundunud siirad ja teised on neile kaasa noogutanud, et mul ka, mul ka, järelikult on sihuke tunne tõesti olemas.

  8. nodsu said

    a äkki on kultuuriline?

    ega ma muidugi ei välista, et suur osa armumisel kogetust on samuti kultuuriline. ja samal ajal hormonaalne. kultuuri ja füsioloogia vaheline liiklus ei ole ju ainult ühesuunaline.

  9. nodsu said

    see meenutas üht artiklit, kus kirjutati sellest, kuidas eri ajal on “moes” eri sorti psüühikahäired, mis täiesti reaalselt avalduvad – nt hüsteeria-moe ajal olid inimestel päriselt sellised sümtpomid nagu krambid ja jäsemete halvatus. ja tuleb uus mood, tulevad uued reaalsed sümptomid. aga et üleüldse psüühiliste probleemide all kannatavate inimeste protsent paistab olevat – vähemalt perioodi jooksul, mil adekvaatset statistikat sai teha – umbes sama. artikli põhiidee oli pmst see, et arvatavasti on populatsioonis haavatavama psüühikaga inimesi kogu aeg umbes sama protsent, aga see, mis haigusena see haavatavus avaldub, sõltub juba kultuurist; ja et võiks leppida sellega, et vaimuhaigused on “absolutely real and culturally shaped at the same time”.

    no ja ega see ainult haigustega nii ei pea olema.

  10. nodsu said

    Asjadest, mida ma tahan:

    vähemalt igal teisel korral, kui ma üleüldse mingit uut tantsu näen, seda ära õppida. Või kolida Belgiasse, kus on ajaloolise tantsu instituut ja sealt kõik ära õppida.

    Umbes iga teise uue keele puhul, mida ma näen või millest kuulen, see ära õppida.

    Iga natukese aja tagant, kui mingi toit pähe tuleb, seda teha/süüa (ma näen iga natukese aja tagant hõrgutavaid pirukalette unes).

    Umbes iga distsipliini, millest ma kuulen, õppida. Juurat, matemaatikat, ajalugu, teoreetilist füüsikat, you name it.

    Rohkem joonistada, et saavutada vähemalt see tase, mis mul teismelisena oli. Ja siis võib-olla selle taseme pealt, võib-olla veel paremaks treenitud taseme pealt, korralikult koomikseid joonistada. Kasvõi need välja joonistada, mis mul kriipsujuku-mustanditena seisavad.

    Rohkem botaanikaaias taimi vaatamas käia, sest mis inimene ma olen, kes aastaajakohaseid taimi vaatamas ei käi.

    Õppida endale ise maitse-/söögi-/ilutaimi kasvatama, mitte ainult siis, kui keegi teine nad mul kuhugi maha paneb.

    Kirjutada nii hästi nagu need kirjanikud, kes mulle meeldivad.

    Õppida põhjalikumalt laulma või lihtsalt laulda rohkem, nii et tase tõuseks, nii et kohe laulaks.

    Õppida mitmesuguseid maailma rahvaste tantse ka, sest ma ei oska.

    Kõigi selliste asjade kohta käib veel see soov, et teha seda nii hästi, et Pärsia šahh puhkeb nutma.

    Passiivsemaid tahtmisi on ka: neid raamatuid lugeda, mida ma parajasti tahan lugeda, nii et ninast veri väljas (kui mul parajasti mingi konkreetse raamatu nälg on ja seda pole kohe käepärast, siis on igavene häda ja vingumine, käin ringi ja millelegi muule vaat et ei suuda mõeldagi). Neid koomikseid lugeda, mis ma parajasti tahan. Neid filme vaadata, mis ma parajasti tahan. jne.

    Pluss inimestega seotud soovid, aga need on väiksema üldistusjõuga.

  11. nodsu said

    pmst vaheldub mul vaimustusesolek pidevalt ärevusega, kui ma suures vaimustuses endale liiga palju teha olen krahmanud (ja ei taha sellest hoolimata passiivseid mõnusid ära jätta).

  12. nodsu said

    aa. mälu mängida tahan ka.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: