Kehakeemia vist ikkagi

Loen Ritsiku ja Indigoaalase keskeakriisi või noh, üldse motivatsioonipuuduse juttu ja mõtlen, et kas mul on midagi viga, et seda ikka veel ei tule. See 32-aastane vanus, millest inimesed kirjutavad, on mul ammu seljataga.

Mul on motivatsiooni mitme inimese jagu ja sestap ma tean, et pidev motiveeritus ei tähenda üldse, et elu oleks kogu aeg lill – ega kogu mott ei ole siis hea. Kui asjad on hästi, on mul positiivne mott, see “tahan-tahan-tahan-TAHAN”, mis paneb mu tegutsema nagu buldooseri. Kui mul on pahasti, siis pidurdab mind negatiivne mott ehk hirm. Või olgu peale, kui asjad on objektiivselt halvasti, siis ei ole hirme vajagi, siis on mott “tahan siit pahast olukorrast ära / terveks saada.” Aga objektiivselt halvasti ei ole mul viimased kümmekond aastat või kauemgi peaaegu olnud – kui vigastusi mitte arvestada – , vahel on ainult natuke raske.

Kui on parajasti pahasti ja domineerib negatiivne mott, siis olen motivatsioonipuuduses inimeste peale lausa kade: kui irratsionaalsed hirmud või liigärevus üle pea löövad, tundub igavus kõige ihaldusväärsem asi maailmas.

Praegu on isegi natuke vaata et objektiivselt halvasti, nimelt on sõrmeliigesed võtnud kätte ja valutama hakanud, mina lisan sellele objektiivsele probleemile muidugi oma tüüpilise ärevuse, loen arstiteaduse entsüklopeediat internetti ja diagnoosin endale igasuguseid tõbesid, ühe koledama kui teise. Ja kui ma pean mõtlema halvimatele stsenaariumidele, siis vaevab just see, et ma ei saa enam teha neid ägedaid asju, mida ma tahan. Ma ei saa enam nii hästi osavaid käsi nõudvaid tantse tantsida kui enne. Ma ei saa porgandeid koorida, et häid porganditoite teha. Või ei saa teha neid ägedaid asju, mille ma aja-, energia- või rahapuudusel kuhugi ebamäärasesse tulevikku lükanud olen, nt korralikult kastanjette mängima õppida. Lisaks tuleb pähe veel miljon asja, mida ma pole siiani tahta taibanud. Mõtle, ma ei saa mööda seina ronida, kui mul peaks ronimiseisu tulema! Ma ei saa lõuga tõmmata, kui mul peaks tulema nimetu tung lõuatõmbamise järele! Ma ei saa kududa, kui mul peaks tulema tahtmine kudumine uuesti ära õppida! Kust ma tean, et mul ei tule kustumatut vajadust just ronida, lõuga tõmmata ja kududa korraga?

Mõistusega võttes saan muidugi aru, et ega ühte elusse nagunii kõik needki asjad ära ei mahu, mida ma juba tahan. Eriti kui arvestada, et ma tahan täiesti tõsiseltvõetavalt ka passiivseid olmelisi mõnusid ja laisklemist. Nii et ma ei peaks tingimata muretsema n+1 osavakäelise tegevuse tegematajätmise pärast, kui nende asjade hulgas, mida ma TAHAN, on ka võrdlemisi väikest näpujõudu nõudvad asjad nagu lugemine, laulmine, filmivaatamine ja lihtsalt lebotamine.

Aga kui võimust võtab parajasti negatiivne mott, või see mõistus siis paanikakütmist segab.

Selle vahele kuluks tõesti natuke neid igavusehormoone ära, palun.