Blogimishaltuura: “Orlando” kava

Ei ole viimasel ajal väga blogida jaksanud, sest loominguline aur on mujale läinud; riputan siia vähemalt muist “Orlando” etenduse kavamaterjali üles, valmistades küllap pettumuse oma trupi liikmetele, kes on seda juba lugenud, aga teisalt ehk rõõmustades neid vaatajaid, kes kavast ilma jäid. Ja miks mitte reklaamiks potentsiaalsetele tellijatele: kui teil on kena suur saal, mis vajab etendusi, siis pakkuge aga, äkki õnnestub kokku leppida aegruumi koordinaadid, kus see uuesti lavale tuua.

Te vabandavad mu dotseerivat stiili – siin blogis, mida ma pean oma lõbuks, üritan ma tavaliselt nõtkemalt väljenduda, aga kavalehel rõhusin peamiselt rahvaharidusele (kuna avastasin üllatusega – nagu omal ajal Brillat-Savarinigagi – et paljud pole ei armunud ega raevunud Orlandost midagi kuulnud, mis siis, et “Don Quijotes” on juttu ja puha) ja sellele, et etenduse kõrvalt kiiruga vaadates lihtne lugeda oleks.

Nii, kõigepealt algupärandi tutvustus.

*

Lodovico Ariosto „Raevunud Orlando“, Itaalia renessansskirjanduse tippteos aastast 1532 (algne versioon 1516) ei alga õigupoolest päris algusest: sündmustele on algus pandud Matteo Boiardo mõnikümmend aastat varasemas „Armunud Orlandos“, kus saratseenid juba ohustavad Karl Suure riiki; kus tema õukonda ilmub saadikuna Catay printsess Angelica, kes ajab pea segi nii Hommiku- kui ka Õhtumaa rüütlitel, sealhulgas Orlandol; kus sõja käigus kohtuvad ja armuvad naisrüütel Bradamante ja saratseeni ülik Ruggiero, kelle kohta lugejale öeldakse, et neist saavad kunagi Este suguvõsa esivanemad.

Boiardo poeem jäi lõpetamata ning Ariosto korjas tegevuse üles sealt, kus see katki jäi, kasutades samu põhiliine: sõda; Angelica pidev pagemine austajate eest; Este suguvõsa müütiliste esivanemate Ruggiero ja Bradamante armastuse lugu (mis oli enam-vähem kohustuslik liin, kuna nii Boiardo kui ka Ariosto olid selle perekonna teenistuses); ent kui Boiardo hoiak oli peaasjalikult romantiline, siis Ariosto ei lähene loole nii ühemõtteliselt. „Raevunud Orlandot“ iseloomustab kõrge ja madala põimumine, kusjuures kõrget ja madalat plaani ei esinda tingimata isegi eri tegelased. Orlando, üks maailma parimaid rüütleid, kaotab õnnetust armastusest mõistuse ja teeb groteskseid sõgedustegusid*. Keskne romantiline meestegelane Ruggiero, kes peaks justkui olema õilsuse ja truu armastuse kehastus, tehakse väga koomiliselt lolliks, kui ta üritab ahistada enda päästetud Angelicat – mille põhjuseks mainitakse, et kaunis neiu meenutas talle tema armsat Bradamantet. Kõik kesksed kangelased langevad rumalasti võlur Atlante lõksu, kes teeskleb keda tahes, et aga kangelane oma lossi meelitada; ning kui Astolfo saab võlusarve, mille heli suudab kõiki hirmutada, põgenevad piinlikus paanikas ühtviisi nii sõbrad kui ka vaenlased.

Lisaks sellele ei näita loo jutustaja end just kõige usaldusväärsemana. Ta võib mõne laulu lõpus lagedale tulla näiteks lahmiva sõimukõnega kõigi naiste aadressil, et järgmise laulu alguses teatada, et oli eile pahas tujus ja ärgu võetagu tema juttu tõsiselt, tegelikult ei mõtle ta üldse nii. Samamoodi võib ta mõne sündmuse kohta mainida, et ega ta ikka päris täpselt ei tea, kas just niimoodi juhtus. Ühesõnaga, lugejale tuletatakse pidevalt meelde, et ta ei loe sündmuste protokolli, vaid on autori meelevallas, kes jutustab talle, mida tahab, ja selles järjekorras, nagu tahab, kuigi süüdistab selles vahel silmakirjalikult lugejat, väites keset mõnd kõige põnevamat kohta, et „küllap olete sellest tegelasest juba tüdinenud ja tahate kellestki teisest kuulda“.

Kogu selle groteski ja ülevuse segu ning ebausaldusväärse jutustajaga dekonstrueerib „Raevunud Orlando“ rüütliromantikat nagu järgmise sajandi hiilgeteos „Don Quixote“ – ainult et kui „Don Quixotes“ näidatakse rüütliromaanide konventsioonide jaburust, asetades nad tavalisse maailma, siis Ariosto keerab neile vindi peale romaanimaailma piires: kõik on üleelusuurune, iga teine tegelane on üllaim rüütel või kauneim daam; kui suvaline tähtsam kangelane tapluse tõsiselt ette võtab, lööb ta kerge vaevaga maha sadu vaenlasi; aga ühtlasi on igal tegelasel üsna järjekindel käitumisloogika, mis on pigem renessansiinimese kui tavalise rüütliromaani tegelase oma, ja nii imelises maailmas annab see koos nii imeliste võimetega alatasa groteskseid ja koomilisi tulemusi.

Ent nagu „Don Quixote“ ei oleks tänapäevani armastatud, kui see oleks puhas paroodia ja peategelane oleks lihtsalt hull, nii on ka Ariosto tegelased kogu oma üleelusuuruse juures kaasaelatavad; grotesksete stseenidega vaheldumisi on tõsiselt liigutavaid kohti, põnevus püsib kogu mahuka poeemi lõpuni ja isegi antagonistide vaatepunkt äratab kaastunnet või on vähemalt veenev. Tänu sellele saab seda raamatut lugeda mitut moodi: nii meelelahutusliku seiklusjutuna kui ka intellektuaalse harjutusena. See seletab ehk „Raevunud Orlando“ edu ja püsivat mõju: juba XVI sajandi jooksul jõuti sellest teha mitu tõlget, see on mõjutanud näiteks Tassot, Cervantest** ja Spenserit ning Shakespeare laenas sealt ühe süžeeliini oma komöödiasse „Palju kära ei millestki“; selle ainetel on loonud oopereid nii Lully, Rameau, Vivaldi, Haydn kui ka Händel (kõige kuulsam on vast Händeli „Alcina“) ning oma lõivu maksavad sellele Italo Calvino, Jorge Luis Borges ja Salman Rushdie; eesti keeli ilmus hiljuti isegi üks piilupart Donaldi koomiks***, kus raevunud Orlandost on saanud raevunud Donald.

—————————————————————————————————————————————————
* Kui mäletate, siis Don Quijote püüdis temast sõgedustegude asjas Sierra Morena mägedes eeskuju võtta, Sanchot šokeerival moel.
** Leidsin just toreda artikli, kus muuhulgas räägitakse sellest, kuidas Cervantes “Orlando furioso” teemadega mängib.
*** Keskaja-teemalises koomiksikogus.

—————————————————————————————————————————————————-
Postscriptum

Üks pisimärkus veel: korra varem ma juba kirjutasin Ariosto põnevatest naistegelastest; hiljem sattusin sellest põhjalikumat käsitlust sirvima ja see juhtis mu tähelepanu sellele, kuidas Ariosto “Orlando” avavärss on Vergiliuse “Aeneisega” peaaegu peegelpildis: kui Vergilius alustab “Arma virumque…” ehk “relvist ja mehest“, siis Ariosto alustab: “Le donne, i cavalier, l’arme, gli amori” ehk “naistest, rüütleist, relvist, armastustest”.

Ja siis mõtlesin ma poeemi lugedes, et kui Sterne’ile määritakse “Tristram Shandy” (ja Cervantesele “Don Quixote”) pärast protopostmodernismi kaela, siis miks mitte ka Ariostole tema “Orlando furiosoga” (no vaadake seda tunnustekimpu – peaaegu kõik sobib). Kui nii võtta, siis pole postmodernistide nõksud uusaegsest eepikast saadik mitte midagi uut. Ja muidugi äratab see imetlust varauusaja lugejaskonna vastu – kõik need keerulised, iseend mitte kuigi tõsiselt võtvad, mänglevad, mahukad raamatud olid müügihitid.

PPS: pilt on pärit siit leheküljelt.

PPPS: nii, nüüd leidsin, et Ariosto proto-postmodernismist (ja Tasso protomodernismist – või õigemini sellest, et “ega nad päris postmodernistid-modernistid nüüd ka ei ole”) on kirjutatud küll ja veel, näiteks siin.