Esimesed koduspüsimismuljed

Mitte küll päris koduarestis, me ei ole kumbki sümptomitega, välja arvatud see, et iga kord, kui ma koroonauudiseid loen, hakkab mul närviline köha. A. käib jätkuvalt oma koidueelsel tööl, kus ta arusaadavalt juba kellaaja tõttu eriti inimesi ei näe; mina töötan kodus nagu ikka, ainult poes olen käinud ja ostnud rekordilise hunniku süüa, et harvem poes käia; ses mõttes on õnnestunud, et varem käisin iga päev, nüüd jäi vahepeal lausa kaks päeva täitsa vahele. Harvem poes käia aitab ka see, et isegi kui mul on patused mõtted minna välja ja osta raamatupoest igaks juhuks kõik raamatud ära, sest mis siis, kui kõik raamatupoed end lisaks raamatukogudele kinni panevad? mul pole siis ju midagi lugeda! ignoreerigem seda, et enne raamatukogude kinniminekut vedasin ma sõna otseses mõttes nii palju raamatuid koju, kui jaksasin (käru ei olnud)*, ja needki tuli kapinurgale virna laduda, sest raamaturiiulid on täis, kuigi nad katavad terve elutoa seina. Ma üritan küll vahel A.-le seletada, et ma võiks küll kõik raamatud kohe riiulisse panna, kui ma tahaks, ja mul ei ole üldse liiga palju raamatuid – lihtsalt vastutustundlik inimene hoiabki raamatukogu raamatuid teises kohas, et enda omadega segi ei läheks, aga ega ma ka ise õieti ei usu. Aga päriselt ka, mul ei ole üldse liiga palju raamatuid, sest kuidas muidu oleks võimalik, et alati on mõni raamat puudu? (Näiteks praegu see uus de la Bruyère)…

Aga kuhu ma jutuga jäingi – ahjaa, ühesõnaga, kui mul ongi patused mõtted välja minna ja raamatupoest igaks juhuks kõik raamatud ära osta ja võib-olla minna siis ka turult läbi ja osta küüslauku, sest Eesti oma vist mujalt enam ei saa, siis mõtlen ma, et okei, aga hommikukohvi jõuan ma ikka enne juua, ja ma jõuan tegelikult selle teise tassi ka – ja siis juhtub kuidagi ootamatult, et kui ma nüüd õudselt kiirustaks, siis jõuaks täpselt poe sulgemiseks. Nüüd, kus nad kõik kell kuus sulgevad.

Ja nii ei jõua ma turule ega raamatupoodi ja jäävadki pahelised kontaktid olemata. Mis on igas mõttes hea. Ma tunnen end niigi, nagu ma oleks mürgine koletis, kellega kohtumise peale vanad ja muidu haavatavad inimesed jala pealt kokku võivad kukkuda, kui ma nende suunas hingan. Mis siis, et mul pole sümptomeid (välja arvatud uudiseid lugedes) ja ma ennast haigena ei tunne – see ongi selline nõme haigus, et ühed ei saa arugi, et külge said, ja teised kukuvad jala pealt! ja mina olen tõenäoliselt see esimene, sest ma olen üldiselt selline tugev ja terve, ma käin arsti juures tavaliselt ainult oma tantsutraumadega.

Põhimõtteliselt, mõtlesin ma, olen mina nüüd esimest korda elus nagu autojuht. Selles mõttes, et suurema ohu allikas; kui autojuht näeb eemalt jalakäijat, on tal vaja sellest suure kaarega mööduda, sest teine võib muidu katki minna. Ma olen alati olnud ise see katkiminev jalakäija, kes kardab autosid, need urisevad koleda häälega ja äkki hammustavad. Aga vat nüüd on minust järsku saanud autojuht. See on hoopis teistmoodi närvesööv olukord, kui ma harjunud olen.

Aga nii on ainult siis, kui ma väljas käies mõnd inimest näen. Muidu, nagu ma juba Ritsiku pool märkisin – piinlik küll, aga esimene tunne on olnud nagu koolilapsel külmapühade ajal. Kuigi põhiline leivatöö läheb rutiinselt edasi, ära jäävad just kõige loomingulisemad ja põnevamad asjad. Jääb Poola sõitmata ja etenduses osalemata. Jäävad Eesti etenduse ettevalmistused pooleli ja etendus ära. Justkui üks kunst, puhkus ja eneseväljendus puha. Aga mina tunnen imelikul kombel kergendust.

Kas ma olin siis nii väsinud? Kas mu elu oli vahepeal liiga põnev?

Üldse ei imestaks tegelikult. Vaatasin kalendri üle, mul on juuni lõpust saadik olnud vähemalt 23 esinemist – mõnda väiksemat ei pruukinud ma kalendrisse märkidagi -, neist enamik nõudis eriproove, ja peale selle niikuinii regulaarne tantsuõpetamine kahes eri linnas, kokku 3-4 päeval nädalas. Arvestamata igasuguseid suvekoole ja tantsukursusi, kus ma ise õppisin.

Praegu hakkab tasapisi tunne, et saab ehk väljagi magatud. Ja siis ehk hakkan mõtlema mõne videoõpetuse kokkupanekule. Või korraldan ise mõne veebi-lauluproovi. Või isegi tantsuproovi? Kui ma üksi kuueinimese tantsu ette näitama hakkan, on sellel ka tubli koomiline potentsiaal, nii saab minust veel kuulus juutuuber.

———————————————————————–
* “Vajalikud sõnaraamatud olid mul õnneks juba varem välja võetud,” kiitsin tuttavale ajaloolasele, “nüüd võtan meelelahutust”. Ja näitasin talle oma hunnikut: Marju Lepajõe, Frazer, “Noorem Edda”, “Fairytale in the Ancient World”… “Mida keegi meelelahutuseks peab,” vastas tema. No aga ei ole siis või. Pealegi maitsekalt Asterixi lugude ja kvaliteetulmega tembitult.

————————————————————————
PS: avastasin, et üks mu ammune lemmik, kes kunagi katkestas, on vahepeal juba mitu aastat jälle bloginud; kuna tema Itaalia karantiinipostitused kerkisid blogipuus üles, avastasin ta jälle ja sain ühe päeva kohe mõnuga lugemata postituste läbikammimisele pühendada. Lugege ka, ta kirjutab hästi.