Rikkad, vaesed, ahned, helded

Teadlased (sedapuhku California omad) selgitasid välja, et ennem läheb kaamel läbi nõelasilma kui rikas jumalariiki.

Hmm. Kõleb meeldivalt vastu Punase Hanrahani taotisele murele, et kes juba korra viletsusse jõudnud, sellel pole enam lootust, sest “muidugi puudub ka heitunuil omavahel igasugune solidaarsus ning eeskätt üritavadki nad omasuguseid veelgi suuremasse viletsusse paisata, et nende arvel natukenegi paremini elada” ja Mad Maxi üldistusele, et meie õigus/värdjalikkus oleneb “esiteks näiteks sellest, kas kõht täis”; ja kõlab kaasa tolle jaanuarilõpuse Memokraadi kodutute-artikliga, kust selgus, et “päris-kodutud aitavad hea meelega värskeid kodutuid – neile õpetatakse ellujäämisnippe ning juhatatakse kätte supiköögid ja varjupaigad” ja et kodutud jagavad üksteisega oma nappi toitu.

Ma tean, et see tundub kontraintuitiivne. Tundub ka mulle, kes ma kogu aeg arvan, et mul on mis tahes probleemi üle “kerge rääkida”, sest mul oleks justkui nii palju eeliseid ja seega pole õigust kobiseda isegi selle üle, kui keegi teine peaks tõesti tegema halvemaid otsuseid (sest nagunii pole ta saanud kasutada minu privileege).*

Ka teadlaste pealik mainis, et tunduks loogiline, et “madalamast klassist inimestel on tugevam ajend käituda ebaeetiliselt, kasvatamaks oma ressursse või kompenseerimaks halvemust”, aga leidis siis vastupidise idee, mis tulemust selgitaks: et suuremad ressursid stimuleerivad ebaeetilist käitumist.

Hee, esimene mõte, mis mul katsetulemuste seletamiseks tekkis, oli hoopis see, et äkki tuleks teistsugust põhjuslikkuse ahelat otsida: et kui “vaesel on rohkem vaja varastada, järelikult varastab” ei tööta, siis tuleks ehk mõelda ühele teisele põhjuslikkusele: mis sorti inimesed tõenäolisemalt rikkaks saavad?

Sest mul on suuri kahtlusi, kas rikkaks saamiseks piisab ainult suurest tublidusest, isegi kui see on kombineeritud suure andekusega. Halvemal juhul on tarvis alatust; paremal juhul väga head õnne (äh, juba andekus ise on paras lotovõit) – ja siis jääb loota inimese enesekriitikavõimele, et ta ei kirjuta enda head ja teiste kehvemat õnne oma olemusliku laheduse ja headuse arvele. Aga kognitiivne dissonants töötab sellisele ideele, et “mul on läinud teenimatult hästi” täpselt samamoodi vastu kui ideele “mul on läinud teenimatult halvasti”. Selle kognitiivse dissonantsiga saab tegeleda ka filosoofiliselt, sellega elada ja leppida, et maailm ei ole alati õiglane – aga enamasti minnakse siiski vastuolude kinnimätsimise teed: “kui keegi (näiteks mina) on rikkam kui teised, siis peab ta ikka ka parem olema” või “rikastel on paremad genitaalid”, kui võtta lühidalt kokku kunagise kommentaator Piimamehe elutarkus**.

Mis meenutab jälle üht mu põhiprobleemi selle äraspidise “Rohutirtsu ja sipelga” jutuga. Kõik minus resoneerib kaasa selle jutu ideega, et täiuslikult turvaliselt elada ei ole põhimõtteliselt võimalik – ma olen sellest ennegi lämisenud – aga vastukarva käib kogu bling, millesse see idee pakendatakse ja maha püütakse müüa. Eralennukid ja Armani ülikonnad, pfft. Kui endale rohutirtsu elustiil võtta, siis selle loogiline mõte oleks just nimelt see, et “pigem muretu meel ja oma hinge eest hoolitsemine kui palju asju, sest asju ei pruugi nagunii õnnestuda alal hoida”. Lilleke väljal ja linnuke taevas ja ärge koguge seda, mida koi sööb, rooste roostetab ja varas varastab, eks ole. Kui nüüd selle valiku eelised võtta kokku lahendusega “rohutirts sai palju rohkem läikivaid asju kui sipelgas”, siis läheb see mõte kaotsi.

Kordan: ma saan aru, et sipelglikud turvalisusepüüdlused on viimselt enesepett. Aga kui sellised püüdlused väljenduvad tüüpiliselt materiaalsetes väärtustes, siis oleks nagu totter püüda seda ümber lükata lihtsalt vingemate materiaalsete väärtustega. Kuidas seda nüüd peenemalt väljendadagi… ütleme siis, et selline bling-rohutirtsu eetika ei sobiks vähemalt kantiaanlikuks kategooriliseks imperatiiviks, sest kõigile maailmas ei jätku Armani ülikondi ja eralennukeid ka siis, kui kõik otsustavad turvalisuse hüljata. Või teisisõnu: see, et kõigil ei ole palju kalleid asju, ei ole selle maailma sipelgate viga, sest see on nagunii põhimõtteliselt võimatu. Maailma ressursikriisis näitab kenasti, et mis siin kõigi ahnusest rääkida, planeet ei jaksa isegi inimkonna suhteliselt väikese osa ahnust rahuldada.

Teisest küljest võiks muidugi mõelda, et kantiaanlik kategooriline imperatiiv on kahtlaselt sarnane oma nina teiste asjadesse toppimisega. Ehk: mis see minu asi on, et kõigile ei jätku edevaid asju, minu mure on oma neurootilisest turvalisusepüüdest vabaneda, sest kõigi inimeste neuroose ei jaksa üks inimene nagunii välja arstida ja äkki on üldse teistel teised neuroosid. Ainult et sel juhul oleks selle rohutirtsu huvides muidugi madalat profiili hoida, et liiga palju tegelasi temaga konkureerima ei hakkaks.

Aga noh, kui jutt “Pikrist” refereeritud, siis ma oletan, et lugu pärineb üheksakümnendatest. See oligi aeg, mil eestlastele tundus nõukajärgses joobes, et palju asju on õudselt vinge ja lahedad tüübid on need, kellel on kõige kallimad asjad.

———————————————————————-
* Teisest otsast on tõsi, et ma pole kunagi rahalises mõttes väga privilegeeritud olnud, enamjaolt ikka peost suhu elustiil – mis ometi ei vähenda privilegeeritustunnet ja sellest tulenevat vastutustunnet. Ma olen peast ikka täiesti lootusetult aadlivõsuke. Aga noh, võib-olla see harjumus tunda end ka vaesest peast privilegeerituna ongi päris ehtne eelis. Näiteks ei tekita nõelutud riided ja sokid mul vähimatki alaväärsustunnet, hoopis kangesti edev on olla, et “vaadake, kuidas ma tarbimisühiskonnaga võitlen”. Nähtavasti on selle aadlivõsukese tunde pealt väiksem risk mõelda, et “küll vaesed on nõmedad” (vt Rentsi empaatiapostitust ja kommentaariumi) – kui mul ülbus välja lööb, siis pigem vastupidi, stiilis “neil teistel (=ülejäänud inimkonnal) ongi ju nii palju raskem, kuidas ma saaks kedagi hukka mõista”. Mis on arvatavasti põhjalikumalt vaadates sama vale, aga vähemalt teeb olemise õnnelikumaks.

**
Talletan selle kommentaari olulise osa tuleviku tarbeks, kui Delfi peaks selle juhtumisi maha võtma: vaesema vanema laps pole võrdne rikkama lapsega, just sellepärast, et enamasti on rikkamate vanematega lapsel ka paremad geenid, rohkem mõistust jne ning kui me tahame, et meie riigi inimesed läheksid arukamaks mitte lollimaks, peame rohkem soodustama ka justnimelt rikaste, enamasti paremate genitaalidega inimeste sündi.