Kus on kodu koht

november 23, 2017

Juutuub soovitas mulle muusikat, ma ei teinud ühtegi videot lahti, aga ühel keldi folgi soovitusel oli kitšine 19. sajandi muinasjutupilt peal ja sa juudas, kus mu hing kohe liigatas.

See ei klapi kuidagi sellega, mida ma teadlikult esteetiliseks pean, aga kõhutunde ja seljaaju tasemel töötab 19. sajandi või belle époque’i sentiment minu peal alati ja paneb igatsema.

Ja sama aja eneseteadlik huumor (nagu “Kolm meest paadis”) tundub vahetult naljakas, ilma et ma peaks seda endale tõlkima. Täpsemalt: see tundub naljakas mu täiskasvanud minale. Vähem reflekteeriva lapsminu jaoks oli sama vahetult naljakas Sancho Panza loopimine ja see, kuidas Falstaff pesukorviga jõkke visati. Kahju, et ma Molière’i eelteismelisena ei avastanud – ilmselt oleks naljad stiilis “sülitage maha ja astuge sinna sisse. See on arsti korraldus,” mulle siis täpselt parajad olnud; hiljem olen õppinud teda armastama, aga see juhtus alles siis, kui temaga teatri kaudu kokku puutusin – esimene kontakt oli teismeeas ja siis kirtsutasin ma nina, et hnhhh, fulgaarne.

Praegused kihistused: mõistus, mis vaimustub Queneaust, “Tristram Shandyst”, “Fatalist Jacques’ist” ja “Raevunud Orlandost”; tunded, mis liigatavad vaarvanemate aegse sentimendi ja hilisemategi muinasjutuliste lugude peale (varsti saab “Sõrmuste isandast” minu jaoks see, mis oli “Robinson Crusoe” vana Betteredge’i jaoks); ja siis on veel mu kultuurimeele lapsepõlvekodu Shakespeare. Shakespeare on turvatsoon, kodu, kuhu pugeda puhkama, kui ma olen liiga väsinud, just nagu piilupart Donaldi loodki.

(Nii laia labidaga lüües, eks ole. Tegelikult tuleb meelde küll, et isegi siis, kui ma lugesin “Orlandot” kogu aeg selle pilguga, et kuidas seda lavastada, tõi mõni koht ometi pisarad silma, ei ole ta ainult mõistusele, ei ole.

Ja kui siit peaks nüüd jääma eksitav mulje, et mulle meeldib kõik, mis on paar-kolm-nelisada aastat vana, siis Voltaire jätab mu tõtt-öelda ikka külmaks mis külmaks; kui ma pean mõne valgustaja võtma, siis iga kell ennem Diderot.)

(Ja nüüd järelmõttena kaalun, et äkki peaks oma turvatsooni hulka ka Edith Hamiltoni “Antiikmütoloogia” arvama, kõigi selle veretööde ja verepilastustega.)

(Ja veel – kuidas ma võisin unustada Jane Austeni? ainult seepärast vist, et teda ei lugenud ma lapsena. Aga niipea, kui lugesin, muutus ta samavõrd koduks nagu Shakespeare – ja nagu Shakespeare, ei valmista temagi samas mu mõistusele piinlikkust.)

28 kommentaari to “Kus on kodu koht”

  1. E. Hamiltoni “Antiikmütoloogia” on niiiiiiiiiii tore!
    Ja Tolkienist ei tasu rääkimagi hakata.

    Muidu jätab kõik, mida lugenud olen (peale Shakespeari, tema on enamasti hea v.a. need mõned näidendid, mis muga ei räägi) mu äärmiselt külmaks.
    On alati jätt.
    Nt Molière – mina lugesin teda enne teismeiga, kusjuures ma isegi ei mõelnud ei toona ega hiljem “vulgaarne”, ma mõtsin, “nojah”. Ja see ongi mu hoiakuks jäänud. Et “nojah”. Ei puuduta ühtegi pidi, ei ole vastik ka, lihtsalt “ahah, nojah”.
    Nagu Voltaire =)
    Või Austin =)

    Mind ei PUUDUTA.

    • nodsu said

      Molière ehk hakkabki siis tööle alles teatrina. pmst on tema tekst luukere, kui näitleja hääl ja liikumine taha tuleb, on järsku elu sees. Ta ei olnud ju ka muidu kirjanik, ta kirjutas ainult selleks, et lavastada; vähe sellest: ta kirjutas konkreetsetele näitlejatele ja võis isegi lavamärkused suuremalt jaolt välja jätta, sest ta ise lavastas.

      Selle koha pealt on isegi üllatav, et tal mingite muude osatäitjatega elu sisse tuleb. Kusjuures kergemini kui Shakespeare’ile – me oleme koduteatri korras mõlemat teinud ja Molière hakkas meiesugustel amatööridel, kellel polnud ka kordagi päris lavastajat, enam-vähem ise tööle, kuigi me polnud ju need näitlejad, kes tal teksti kirjutades silma ees olid – Shakespeare’iga tuli ikka palju kõvemini ponnistada.

      Nähtavasti on Shakespeare eelkõige poeet ja Molière eelkõige dramaturg.

      Mõnikord ei ole ta küll kõige paremini tõlgitud, nt “Kodanlasest aadlimehe” tõlkisime me suuremalt jaolt ümber, kui me seda oma tubateatris tegime. Värsid olid eriti jubedalt tehtud – mitte ainult kohmakad või sisult suvaliselt tehtud, vaid ei klappinud absoluutselt originaali mõõduga – see tuli eriti selgelt välja, kui me üritasime neid muusikasse panna (see on ju muusikaline draama). Tõlkisime need kõik uuesti.

    • nodsu said

      Austeniga on mul aga kohati see tunne, et ta rõõmustab mu kurjemat mina – sellist mina, kes ma ise ei julge enamasti olla. selles mõttes, et ta on nii halastamatu, nagu mina tavaliselt ei luba endal olla – ja nii terava keelega, nagu mina ei oskaks olla.

      no ja teiseks rõõmustab ta mind puhtalt väga hea kirjutusoskusega. et võtabki justkui eimiski ja oskab sellest kirjutada. üks asi, mida ma tema juures hindan, on nähtavasti tema vähema formaalse hariduse vili – tal ei ole kaugeltki nii palju lokkavat liigliha nagu tema kaasaegsetel meeskirjanikel (Scottil nt) või isegi nagu hilisematel ja varasematel (Fielding, Hugo (oh issake)).

      Dickens kirjutab samuti osavalt, eriti tegelasi, aga tal ei ole… nii hea maitse. Dickens on sentimentaalne ja kui ma olen selles tujus, rahuldab ta mu vastavaid ihasid väga hästi. Aga Austenit on vähem piinlik lugeda.

    • Morgie said

      Haa, üsna sama. Moliere on vaimustav, just loetuna (kuuldavasti oli Ebahaige etendus kunagiste hullusti pekki keeratud), lavastuse vaatamine on veidi riskantne. Austen on vaimustav.
      Dickens kipub jah läägeks aga Tolkieni ainukene hea eesti keelde tõlgitud lugu on “Kääbik” – sõrmuste triloogia läheb liialt halemeelseks kätte ära. Mõnus kuiv argihuumor on sealt puudu.

    • nodsu said

      Morgie, siis on sul Molière’iga täpselt vastupidi. Mul ärkas ta ellu esimese koduteatritükiga; seejärel nautisin lavaka “Ihnurit”, kus Tambet Tuisk oli väga sümpaatne Harpagon; ja vist veidi hiljem Theatrumi “Tartuffe’i”.

    • nodsu said

      Mis Tolkieni puutub, siis ma olen mõelnud täpselt sama: et “Kääbik” on raamatuna etem – kirjutus on ühtlasema kvaliteediga, stiililiselt terviklikum.

      Aga hiljem olen oma seisukohta veidi revideerinud: “Sõrmuste isand” võib olla kirjutuse poolest ebaühtlasem ja kohati väsitavalt… eepiline (ma eelistan sihilikule eepilisusele samuti kuiva huumorit). Ent haare on tal laiem ja selle nimel suudan ma teatava ebaühtluse andestada. Laiem nii käsitletavate probleemide poolest kui ka maailmaloomise mõttes.

      Ja alati ei ole huumor parim probleemikäsitlemise laad. Mõnikord kujutab huumor endast probleemi emotsionaalse probleemi salgamist. See on üks põhjus, miks ta on hea – sest alati ei saagi kõiki emotsioone endale kallale lasta – aga kui kogu aeg selles režiimis tiksuda, jääb mingitele tõdedele näkku vaatamata.

      “Sõrmuste isand” on selles mõttes halastamatum kui “Kääbik” ja see teeb temast ka raskema lugemise – halvad asjad ongi nii masendavad nagu päriselt – aga see tasub omal moel ära.

  2. Aga mida mina loen, kui tahan end maailma eest varjata, see on liiga raske … no neid asju ikka on =) Ikka ON.
    aga need on nii eri kategooriates …
    Hea noortekirjandus (mitte igasugune, aga HEAD raamatud, maailmas koha leidmise ja kohanemise teemad läbi nalja või tõsiselt või – enamasti – mõlemat.)
    Siis on “kuidas olla naine”-raamatud. Jälle, enamik neist on mu arust jama, aga Kate Atkinson, Jeanette Winterson ja Alice Hoffman on mu maailmas kindalt paigas. Kui kõik kõigub, lähen nende juurde ja meenutan endale, et olen inimene. Vanasti oli ka Laurie R. King, aga neid kahte eesti keeles ilmunud raamatut, mis tal on, ma pole 6-7 aastat kätte võtnud.
    Tol “vanal” ajal olid krimkad ka mu peidukoht. Dick Francis, Rex Stout ja Aghata Christie. Hea krimka peitis mu endasse, pold muret muu maailmaga. Aga see “hea” sai murekohaks, ükski autor ei taganud kvaliteeti, võis ka täieline jama pihku sattuda – veel 2015 proovisin, aga ei. Ma loen nüüd nii vähe, et tahan ainult HEAD sealt. Mingi kodusus on, aga ma enam ei ürita end krimkadesse peita.
    “Düün”, Neil Gaimani jumalate-maailm ja Zelasny Valguse isand”.
    Seal mul on ka hea. Maailmad, kus kõik üritavad oma parimat, on veri ja haavad ja valu – ja IKKAGI tehakse oma asja.
    äbi kõige.
    + mõõdukalt õnnelik lõpp.

    Mõned kohad on veel, aga need on siuksed kindla-peale-kodud.

    • nodsu said

      mul on viimase aja krimkadest südamelähedasemad Fred Vargase omad – ja Akunini omad. Need on mõlemad sellised, et eelkõige raamatud ja muuhulgas ka krimkad – ja kumbki eri moel paksult kultuuriloolist tausta täis, mida ma armastan – aga ühtlasi on ka krimisüžee täitsa kobe.

    • nodsu said

      ja mõlemal on mulle südamelähedased detektiivid (Vargasel on neid mõnikord korraga mitu, kolme evangelisti lugudes näiteks.).

    • nodsu said

      aga mis naine-olemisse puutub, siis kas ka Tove Jansson aitab selle koha pealt?

    • No “Hilja novembris” täiega ja “Muumipapa ja meri” natuke ka ja … aga sestsaati, kui ma “Trollitalve” põhjal arvasin, et Muumitroll on tüdruk ja siis “Muumipapa memuaarides” sain aru, et ei, POISS (olin umbes kuuene), ma kuidagi olen ta endast küünarvarre kaugusele lükanud. Ei lase nii ligi, kui võiks.

    • nodsu said

      mina ei tajunud Muumitrolli algul üldse soolisena (ega igasugused muinasjutuelukad alati ei ole kindla sooga) ja hiljem tabasin ära, et poiss, aga see ei seganud mind – nii või teisiti oli selge, et tema hingeelus käivad sarnased asjad, mis mul. ja ma võtsin seda mingil moel ikkagi naise või tüdruku hingeelu kujutamisena, sinnamaani välja, et imestasin, kuidas ta küll nii hästi oskab, ise veel mees – sest nimi ei öelnud mulle midagi ja tolle helesinise muumiraamatu foto järgi pidasin teda alguses meheks.

  3. […] Sai just meenutatud, kus ma olen kodus. […]

  4. Teresa said

    Kääbik on loomulikult lihtsam ja ka koomilisem, sest seda jutustas ta oma lastele unujutuna. Ilmselt tuli tal sellest edasi juba kõik need sõrmuste isanda ja muud lood. Aga muidu lisaksin ma eelpoolnimetatutele ka Fieldingi Tom Jones’i.

    • Kaur said

      Sõrmuste Isand on mu meelest seep. Kerib ja kerib, uued tegelased, ronib aina eepilisemaks kätte. Ma ei ole seda viitsinud vist iial korralikult läbi lugeda. Samas selle satelliit-kirjandust olen küll lugenud, ka minged fanfic kvaliteeti, aga mahult ikka raamatu kanti asju. Kääbik on konkreetne – algus arendus lõpp, arengulugu ja põnevik, uudne otsast otsani.

      Aga muidu… Kas keegi teab kedagi, kes on hetkel 25 või alla ja on mõne shakespeare läbi lugenud? (Päris teatrifännid ehk siis näitlejad v nende hakatised v niisama lavaka ümber tiirutajad ei loe)

    • nodsu said

      mis keeles sa “Sõrmuste isandat” oled lugenud? minu arust ta kannatab tõlkes. või vähemalt selles tõlkes, “Kääbiku” omas midagi väga häirivat ei olnud.

    • nodsu said

      Shakespeare’ist… auu, mu tuttavad lapsevanemad – Eva, EV, kas teie järelsugu loeb Shakespeare’i?

      Muidu: Tartu Waldorf-kool lavastab vist igal aastal oma õpilastega mingi Shakespeare’i näidendi (ma olen konkreetselt kuulnud kahest lavastusest). See ei kvalifitseeru vist päris lavaka ümber tiirutamiseks, ma ei ole isegi kindel, kas see on kooliteater, vabalt võib olla lihtsalt kirjandustundide loomulik järelm või nende osa.

    • Kaur said

      Ma usun, et lugesin teda ammu enne eestikeelse tõlke ilmumist. Aga ma ei usu, et keel siin palju mõjutaks. Seep on seep igas keeles 🙂

    • nodsu said

      ma jõudsin vahepeal mõtlema hakata, et kui palju tegelasi teeb sinu arust teosest seebi, siis mis sa veel “Iliase” või “Raevunud Orlando” kohta ütleksid. Tolkieni tegelaskond on nende kõrval poisike.

      Või islandi saagade.

      või üldse kõige, mis on kõige algsemas tähenduses eepika.

      Või Dickensi (kes kirjutas oma lugusid pealegi järjejutuna ja kui umbe jooksis, virutas paar tegelast muudkui jälle juurde).

      Jane Austeni kohta saaks jälle teemaldasa “seep” öelda, aga tegelaste ülekülluse all ta ei kannata.

      a ma olen nagunii selles parteis, et “kuidas” on tähtsam kui “mida” ja kui on ilus lause ja tekstil sisemine rütm (Tolkienil näiteks on tugev makrotasandi rütm), siis võivad kõige muu poolest olla seebi või sopaka tunnused.

    • nodsu said

      vt la “loads and loads of characters“. või kui sul on kalduvus tv-troopidesse kinni jääda, siis tglt ära parem vaata. (mul on – mitu tundi hiljem avastan, et ma pole midagi muud teinud ja brauseril on justkui iseenesest mitukümmend vahelehte lahti tulnud.)

    • Kaur said

      No vot, sõna “tv troop” olen ma kusagil kohanud, tähendust ei tea ja kasutada ei oska.

      Ma tean, kuidas Dickens kirjutas. Pickwick on puhas seep, sisuliselt koomiksist välja kasvanud. Minu eksemplar on vastav – koltunud, narmendav, jõupaberisse ümber pakitud.

      Ilias jne. Kui sul oli vaja lastelastele või külarahvale õhtu õhtu järel ära sisustada, et sulle bardimise eest süüa antaks ja sind küttima või taplema kaasa ei kistaks – no mida sa siis teed? Jaurad järjest, õhtu õhtult. No muidugi tuleb seep. Hiljem pandi sinna mingi raamjutustustus ümber, mõnikord (india eepostel) läks see päris keerukaks, aga… sellegipoolest.

    • Kaur said

      Kõige põhjalikumad tegelaste listid ongi vist eepostel. Lahingust võttis osa X Y poeg, Z Y lellepoeg, ja nii lehtede kaupa.

    • Minu tütar on. Lugenud, Kolm Shakespeari vist.

    • nodsu said

      Saagadel on kah maru tähtis, kes oli kelle sugulane. Ilmselt küll sellepärast, et see kõik seostus kuulajaskonna olevikuliste perekondadega, nad olid tegelastega kaugelt sugulased.

    • nodsu said

      aga kõik see kuulajaskonna hoidmise teema meenutab seda, et ega meieni ei saagi olla jõudnud vana kirjandust, mis ei oleks inimeste arust olnud piisavalt hea meelelahutus, et seda levitada. ja mida vanem, seda tähtsam see on.

      kasutan juhust ja lingin J. L Carrelli artiklit, kuidas metsikus läänes Shakespeare’i fännati, kusjuures fännid olid enamjaolt kirjaoskamatud. neil oli lihtsalt ettekujutus, et Shakespeare = hea meelelahutus, eriti olevat meeldinud tragöödiaid. see meele lahutamine ja kaasaelamine viis välja sinna, et mõni eriti kaasa elav pealtvaataja võis ebasümpaatset tegelast laval rünnata.

      http://jenniferleecarrell.com/how-the-bard-won-the-west-smithsonian-magazine-august-1998/

      ja kui idarannikult tulid peened inimesed, kes võtsid Shakespeare’i kui kultuuri, siis nende interpretatsioonid vilistati välja ja loobiti tomatitega.

      ja et see on põhjus, miks USA vanas läänes olevat nii palju Shakespeare’iga seotud kohanimesid.

      Pärast, kui tekkis ettekujutus, et Sh. on kultuur, mitte lõbu, kahanes tema populaarsus märgatavalt.

      mul on lihtne neid lääne inimesi mõista, sest mina lugesin lapsena just nimelt lõbu pärast.

  5. […] ma paar postitust tagasi kirjutasin, mis kirjandus on mu kodu, siis see on ehk minu muusikalise kodu näide: ma sattusin mõjutatavas vanuses palju […]

  6. mis puutub tegelaste kirjeldusse, siis sedasorti passus “kui ta korraks hajameelselt juukseid silitab, paljastab ta kvaliteetse särgi varrukas mehelikul randmel vaoshoitult luksusliku kella” on palju väiksem halbus, vormilt vähemalt, kui kirjeldused mis oleks nagu politsei raportist pärit. aga esinevad ilukirjanduse sildi all. — Ta kandis sinist särki ja musti pükse. Tal oli peas punane müts. Tal oli seljas pruun jope. Tal olid jalas valged tossud.
    jumala ausõna. ja see inimene kes nii kirjutas ilmselt arvab senini, et ta osakab kirjutada.
    😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: