Minu glamuursest elust

jaanuar 21, 2020

Õhtul sain siis bussi pealt rongi peale ümberistumise ära proovida.

Kas te teate, mismoodi on ühistranspordiga sõita? See käib nii. Istud pehmel toolil hajameelses oleskelus ega pea ise midagi tegema. Sinu sõidukit juhib stiilne sohver, kes teeb pileteid müües veidi torisevat nalja. Ta rõõmustas ühes sinuga, kui sul õnnestus Tallinna bussikaardiga maksta ja pilet tuli tänu sellele odavam. Sinu ees istuv naisterahvas rõõmustas ka ja vahetas sinuga paar solidaarset lauset, laskumata ometi familiaarsusse. Nüüd istud sa mahedas sinises valguses ja passitad mõttes üht ilma muusikata üles tähendatud barokk-courante’i koreograafiat sama ajastu muusikapaladele.

Aeg hingata.

Pärast bussi ja enne rongi sirutad veidi jalgu, sest inimesel on ometi motsiooni vaja; korraks põikad läbi hubasest provintsilinna kohvikust, mis peaks kirjade järele juba kinni olema, aga on ometi täis seltskondlikku – ja kosmopoliitselt mitmekeelset – suminat; ning müüb sulle kohvi ja kooki, sest selles linnakeses ei panda kohvikut asja eest, teist taga kinni, kui kliente veel jagub.

Rongis istud lauakese taha, ostad häbelikult naeratavalt konduktorilt pileti; jällegi on su kojutoimetamise töö väikese, et mitte öelda tühise summa eest professionaalidele delegeeritud. Süvened courante’i-artiklisse ja märkad alles nüüd pisikeses kirjas märkust: see mees seal pildil on ju Charles II, ja tõepoolest: ta on tõesti väga elegantselt kikivarvul. Leiad nüüd kinnitust juba bussis tulnud mõttele, et Tauberti muusikata courante’i taktide arv sobib “La Bocanne’i” muusikaga.

Reisi kaunis lõppakord on romantiline flaneerimine läbi ööhämara Toomemäe käänuliste radade, mis kasvab üle klassitsistlikuks jalutuskäiguks piki Roosi tänava uhket promenaadi.

*

Olin ette Murca kogemustest heidutatud, ootasin räpast, umbset, üleköetud bussi, kus on vaeste patuste alev ja Tikensi vaestemaja ja ei ole eksklusiivset lugupeetud väärikat tunnet. Aga jah. Kas asi on selles, et Lääne-Viru maakonnaliinid on teistsugused, või mulle lihtsalt meeldivad need asjad, mida meil peetakse vaeste asjadeks? Vaeste õnnelike ilusate inimeste kohad?

Mõtlesin, kuidas mul poleks erilist kõhklustki, kui mulle antaks valida: kas sõita maakonnakeskusest provintsilinna limusiini või bussiga. Armas aeg. Limusiin oleks ju nii vulgaarne. Mõtle, kui keegi näeb ja arvab, et ma sõidan stripiklubi firmapeole.

Või kuidas ma olen nii uhke, kui ma käin nõelutud riietega, sest minu riided, vabandage väga, ei ole nagu pabertaskurätikud, et lurtsti ja prügikasti.

Või siis kuidas ei ole kahtlustki, et kui ma tahan endale mõnda hilpu juurde, otsin ma seda parema meelega kaltsukast, isegi kui rahakoti poolest võiks uue riide poes käia. Taevake. Seal uue riide poes pole ju riiete kvaliteeti isegi kandmisega järele proovitud. Kust ma niiviisi tean, et nad üldse head riided on? Kas ma pean kellegi palkama, et ta neid kõigepealt natuke kannaks? Kuid milleks, milleks ometi, kui kaltsukas pakutakse mulle seda proovikandmisteenust täiesti tasuta, kauba peale.

Ja kui nüüd enne rongi, enne ümberistumist puhub perroonil tuul, nii et talle peab selja keerama, muidu hakkab külm, siis veenab see mind ainult kindlamini, et mul on seiklus. Sest mis ütleks paremini “seiklus” kui teatav füüsiline ebamugavus, enda seadmine elementide meelevalda?

Aga noh. Auditooriumile, kes on nüüd ehk juba jahmunud, peab ehk andma soolaterakese, millega seda juttu süüa. Kirjeldame autorit, et enne, kui tuhanded lugejad teda imiteerima tõttavad, saaks nad ise otsustada, kas tema kalduvusi annab nende elusse üle kanda.

Kunagi üliõpilasena elasin ma vahepeal kuu aega elektrita – isegi ei mäleta, mis sellega tookord juhtus, sest elektrihädasid oli mul hulgem – oli see nüüd see kord, mil eelmise üürniku jäetud elektrivõla peale keerati vool kinni, või too tehniline viperus, mille muutmiseks mul ei jagunud terve see kuu aega viitsimist, kuni üks sõber asja ära korraldas ja sai uhkusega öelda: “Ma elektrifitseerisin Notsu”. Seni veetsin oma õhtud küünlavalgel, keetsin süüa puudepliidi peal ja olin õnnelik nagu siga poris.

Kui üks sõber, kes mul seal külas oli käinud, pidi seltskonnamängu korras mind iseloomustama, rääkis ta siis, et ta on rabatud mu vähenõudlikkusest. Ja muidugi ta eksis, sest mul on nõudmisi küll ja veel, ma olen elu peale igavesti ahne. Milline teenimatu kompliment, milline arusaamatus lihtsalt sellest, et ma tahan neid asju, mida mina tahan.

38 kommentaari to “Minu glamuursest elust”

  1. KK said

    Nagu Anu Raud hiljuti ütles, inimese elu ei tohi olla liiga mugav. Muidu me muutume liialt haavatavaks.

    Meeldib

  2. Klari said

    Limusiini põhiline mugavus seisneb selles, et sa saad seal sees alkoholi juua ja keegi ei pahanda. Isegi jahutusnõu võib olemas olla, mida bussis raudselt ei ole. Teisalt jällegi ei saa limusiinis kinnitada turvavööd, mis võib tingida teatava ohu veereda kaasreisijatele ootamatult sülle, aga see jällegi ei pruugi olla ilmtingimata negatiivne, sõltuvalt kaasreisijate isikutest. See muidugi võib alati juhtuda ka bussis, aga minu kogemuse kohaselt on limusiinis ALATI meeldivamad kaasreisijad.

    Meeldib

    • nodsu said

      a Poola rongis toob lausa kelner sulle alkohoolse joogi lauda! vat see on üks korralik ühistransport.

      Meeldib

    • Grzegorz Brzęczyszczykiewicz said

      “a Poola rongis toob lausa kelner sulle alkohoolse joogi lauda! vat see on üks korralik ühistransport.”
      Keegi just kuskil Rail Balticu teemalises lõimes tõi tähtsaks vastuargumendiks, et Varssavist ei saa ju kuhugi edasi enne kui mitmekümne aasta pärast. Olin hingepõhjani haavunud. Ma saan aru küll, et poolakate arust võiks veel parem olla ja PKP moto on “Peaasi, et sõidab”, aga see on nagu eestlaste nurin meie netipankade teemal, mida ülejäänud maailm mõistmatul pilgul jälgib – oleks meil vaid selline! Kahjuks ei ole päris niisugust rongindust Eestis loota enne, kui me jälle Poola riigi osaks saame. Aga noh, alles ta oli, küll tuleb jälle.

      Meeldib

    • nodsu said

      ma olen lausa ise Poola rahvusvahelise liiniga sõitnud! tõsi küll, Tšehhist Varssavisse, mitte vastupidi, aga ta käib teistpidi ka, kui sõiduplaani uskuda.

      Meeldib

  3. Jüri Kolk said

    Mul on sama. Buss ja rong ja kööktuba ja ometi olen ma kohutavalt nõudlik igasuguste asjade suhtes. Taevas, ma ei viitsiks iialgi autoga iga päev kuskilt põõsa tagant linna tööle sõita! See viiks mu elukvaliteedi allapoole Kroonlinna nulli.

    Seoses ühistranspordiga meenus üks laul. See meeldib mulle väga, näiteks need ühistranspordi kohta käivad read. Selles on üldse palju õigeid mõtteid ja tähelepanekuid. Kahjuks on ka jampsi ja veel halvem on see, et neid õigeid mõtteid on esitatud nagu nalja pähe. Aga mina olen valmis täiesti tõsimeeli kuulutama, uhkusega teatama, et “When I go to the clubs, I wait in line motherfucker” ja neid allkirja väärivaid lausungeid on seal ikka veel.

    Lugu ise: https://youtu.be/5PsnxDQvQpw

    Meeldib

  4. Jüri Kolk said

    Järele mõeldes – limusiini ja ühistransporti pole mõtet vastandada. Limu on ühistranspordi eksklusiivne alaliik. Kui LuxExpressis on kohvimasin ja ekraan, siis limus on jäänõu ja võimalus kellelegi sülle veereda. Kummalgi puhul ei saa (ega taha) reisija ise rooli ronida. Igatahes on limu ühistranspordile lähemal kui personaalne automobiil.

    Meeldib

  5. murca said

    Ma hakkasin hetkeks ette kujutama, et minu väga traagilist ülesmärkimisväärset kogemust bussidega püütakse siin pisendada. Ja tahan enese õigustuseks lisada, et maakondadevahelised bussid on paremad bussid. See on teada. Tapa-Tartu ongi arvatavasti glamuurne ja inimesed ses nõnda sulnid.
    Aga vähenõudlikkus, kõik kööktoad ja elu elektrita, äkki need on natuke nagu üksiku inimese privileeg. Selle, kes teis(t)e heaolu eest ei vastuta.

    Meeldib

    • nodsu said

      Tapa-Tartu on rong, tõepoolest kaugliin ja nii mugav nagu rong ikka. Aga buss oli maakonnaliin. Lääne-Viru, Rakvere-Tapa, graafiku poolest lausa klassikaline maakonnaliin: peatub iga posti juures ja läbib 30 km 40 minutiga töt-töt-töt.

      Elva otsa pole ma ammu sõitnud, kui sõidaks, saaks võrrelda. Firma on iseenesest sama, aga maakonniti võib sama firma käitumine erineda.

      Harjumaal pidada olema selline lausa mütoloogilises kuulsuses kole maakonnaliinide firma, kus bussijuhid on roolis purjus, sõimavad reisijaid, küsivad (tasuta liinil) väljalaskmise eest raha ja sõidavad peatustest mööda, sõitasoovijate vehkimisest välja tegemata. Ja sama firma pidi Läänemaal heas kuulsuses olema. Nii et miks ei võiks ka üks ja sama vedaja olla Virumaal etem kui Tartumaal.

      Üksiku inimese privileeg – võimalik, aga ma olin nagunii sellises vanuses, kus teiste eest tavaliselt veel ei vastutata, vähemalt mitte puhtalt oma jõuga. Minu iseloomu arvestades – eriti tolles eas – tundub lausa tõenäoline, et põhijoovastus tuli sellest, et ma elasin üksi, üksi, üksi ja ei pidanud kellegagi suhtlema, kui ma selleks midagi ette ei võtnud. Alternatiiv oleks tollal olnud ühikas ja hoolimata sellest, et seal oleks olnud keskküte ja duši all käimise võimalus, tundus mu pliidiküttega kööktuba palju mugavam lihtsalt sellepärast, et ma saan üksi toas olla.

      Eks üks kompliment, mis ma A.-le olen teinud, ongi see, et “sinuga ei ole üldse halvem kui üksi!”

      Varases lapsepõlves elasin iseenesest majapidamises, kus vesi tuli õuest pumbakaevust, minu heaolu see kuidagi mäletamisväärselt ei mõjutanud. See oli muidugi see aeg veel, kus enamikul ei olnud kodus vannituba, isegi veevärgi puudumises polnud midagi haruldast ja käidi linnasaunas.

      Meeldib

    • nodsu said

      Lisan, et ka enne kööktuppa kolimist ei olnud ma kunagi elanud majapidamises, kus oleks olnud vannituba, vähemalt mitte selline, mis töötaks. Ja see ei olnud tollal midagi radikaalset. Seda, kui vannituba oli, nimetati “mugavusteks” ja see oli asi, mis reklaamiti korterikuulutuses eraldi välja.

      Üks mu omadus, mis pole praegugi muutunud: voli paljalt toas ringi käia on minu jaoks olulisem mugavus kui soe vesi.

      Meeldib

    • nodsu said

      Muidu: Tartu ja selle mõjuala puhul on üks kohutavalt häbiväärne asi ikkagi bussijaama puudumine. Või siis see, et Tasku ei lase end bussijaama ooteruumina kasutada. Mille jaoks ta siis üldse on? Ma ei väsi meenutamast, et ta lubati sinna ehitada ainult selle ettekäändega, et ühtlasi tehakse ka bussijaam. Aga jaam või asi. Vana oli palju korralikum ja suurem, ruumi oli rohkem nii sõitjatel kui ka bussidel.

      Meeldib

    • Klari said

      See mütoloogiline halbfirma teenindab ka liini, mis sõidab minu kodulinnast Pärnusse (üks bussiliin ainult ongi meil) ja neil on Instagramis lausa oma isiklik meemide konto. Igatahes ma sõidan tööle autoga (20 minutit ots) kui bussiga (millega tööleminek võtab aega tund aega üks ots ja millel on oma meemikonto ja mis suvaliselt lambist põlema läheb aeg-ajalt). Sest ma olen ka vähenõudlik, ma tahan tööle saada kiiresti, elusalt ja tervelt ja samal päeval koju ka veel jõuda.

      Meeldib

  6. nodsu said

    Klari, Jüri: olgu, aktsepteerin, et limusiin on ühistranspordi eriliik oma heade külgedega (mõnes mõttes on ka rahvast täis sõiduauto ühistranspordi eriliik ja isegi kui keegi seltskonnast peab siis ise juhtima, on eelis tavaliselt see, et seltskond tunneb üksteist ja neil on koos tore). Aga tal on üks suur mugavusemiinus, nimelt on osa istmeid tagurpidi ja kui on seltskond, siis keegi peab seljaga sõidusuunas istuma.

    Meeldib

    • iiah said

      Rongis peab ka osa inimesi tagurpidi istuma. Linnaliinibussides samuti. Õnneks on minusugused, kel on üldjoontes kama.

      Kamaomamine ongi ehk sedasorti glamuuri juures üks võtmekoht. Mul oli Talnas elades kunagi mitu aastat laevalgusti katki. Aga teine lamp töötas ja ma ei viitsinud korteriperemeest tülitada. Kui välja kolisin, oli ta üsna imestunud, kuidas keegi saab sihukest asja nii rahulikult võtta. Meh.

      Minu glamuur on elekter ja kõrvaklapid, soovitavalt ka nett. Kui ma ei saa end ühiskonnast muusikaga isoleerida, et magada või tööd teha või lugeda telefonist raamatut, sest ei saa laadida või juhe murdus, vat siis ma küll pikamaasõitudega rahul ei ole. Aa, ja kui miski sõidab, siis sõitku – rongi olen juba kümmekond aastat võimalust vältinud, sest omal ajal jäeti mulle valus kogemus, et “rong” tähendab ilget jamamist asendusbussidega kurat teab kus ja kui kaua. Hiljutised kogemused on paremad, aga ega ma seda “rongi” ikka ei usu.

      Meeldib

    • nodsu said

      No mul on nii, et rongis võivad istmed mis iganes pidi olla, aga vat maanteesõidukis peab kõik õigesti olema, sest seal ähvardab niigi süda pahaks minna. Rongis ei lähe esiteks süda pahaks ja teiseks – isegi kui see oht oleks, ei ole seal sellist korda, et peaks oma istme külge kleebitud olema, pmst võiks ma kasvõi terve sõit otsa lõbusasti mööda koridori edasi-tagasi joosta.

      Meeldib

  7. nodsu said

    Pühadevägi, kui populaarne postitus see on. Rohkem klikke on mul olnud ainult kaks korda: kui ma kirjutasin puhkudest, mil mulle on käsi külge aetud, ja kui ma kirjutasin mingite enne ja pärast meikimist tehtud piltide kohta, et “minu arust olid ilma meikimata ilusamad”.

    Meeldib

  8. nodsu said

    Ei saa jätta seda laulu linkimata:

    Kuigi ma olen õigupoolest liiga keskklass, et ausalt selle loo mina-positsiooni võtta.

    Meeldib

  9. Jüri Kolk said

    Pean häbiga tunnistama, et loen blogisid juhuslikult. Mul on kindlasti olulisi asju kahe silma vahele jäänud. Enamik postitusi on kahe silma vahele jäänud. Ütle, mida peab, ma loen järele! Kõike ei jõua.

    Kui ma räägin ühistranspordist või kööktoast, siis ikka selle eeldusega, et kööktoas elan üksi ja ühistranspordiga jõuab mõistliku aja jooksul kohale. Ega see vaikimisi selge alati ei ole. Näiteks olen sõitnud niimoodi maale, et kui oleks läinud bussidega, siis oleks jõudnud laupäeval kell kolm (reis oleks ümberistumisega kestnud viis tundi) ja pühapäeval kell kaks oleks pidanud hakkama tagasi sõitma. Autoga jõudsin reede õhtul kell seitse kohale ja esmaspäeval sõitsin otse tööle. Pidin sõitma hakkama nii umbes kuue paiku. Maal oldud aja erinevus on päris märkimisväärne ja ega selle valiku ees ei ole kerge ennast veenda, et vähem on kuidagi parem.

    Meeldib

  10. jryiiiik said

    Ei ole igavaid tekste, on igavad lugejad. Tellisin selle endale p-kasti.

    Meeldib

  11. nodsu said

    Kuulge, inimesed. Enamik, kes siin lugemas käib, loeb siiski tihemini kui ainult üht postitust. Ja kui nüüd selle hooga sattus haruldasemaid lugejaid ja keegi kahtlustab mind uskumises, et Eestis töötab ühistransport veatult ja igal pool, siis loetagu seda rongihala, mille ma nädalajagu varem üles lasin.

    Aga KUI ühistransport annab põhjust sellest head rääkida, kavatsen ma seda ka kindlasti teha. Sest kui tal on ainult see reputatsioon, et seal sõidavad luuserid, kes haisevad, siis on ka vähe lootust, et omavalitsusel oleks mingit motti seda parandada. Sest haisvad luuserid ei ole kuigi oluline elektoraat.

    Niisiis: vaadake mind! ma olen nii suurepärane! kes ei tahaks mind oma elektoraati? ja kui selline hea maitse ja elegantsi kehastus ühistranspordiga sõidab, kas ei peaks iga poliitik ruttama talle väärilist ühistransporti pakkuma?

    Selle asemel, et ehitada järjekordselt mingi neljarealine tee, sest “valijad tahavad”. Ei! mina olen valija ja tahan, et inimesed saaksid viisakal moel bussi ja rongiga sõita, mitte ei peaks õnnetult autoga neljarealise tee peale minema!

    Eesmärk võiks olla see, et autoga sõidetakse kas erivajaduste pärast (asjade vedamine, liikumispuue või üldse tervisehädad, haruldased sihtkohad – olen ise kõigis kolmes olukorras olnud) või sellepärast, et kohutavalt meeldib autot juhtida, et inimesel on selline hobi. Kui autost saab suurte hulkade igapäevane kommuteerumisvahend, mida need hulga liikmed ise õieti ei taha, aga mõistlikke alternatiive ei leidu, siis on midagi valesti.

    Ja riigi tasemel: kui maakonna keskusest ei pääse nii õhtul kui ka hommikul ilma autota naabermaakonna keskusse, on midagi valesti.

    (Tean, Tartumaa ei ole Viru naabermaakond, aga ajalooliselt oli; ja praegu on Lääne-Viru ja Jõgeva maakond küll kõrvuti, aga õhtul Rakverest Jõgevale otse enam ei pääse, ainult ümberistumisega, mis ei ole just kõige ladusam maailmas).

    Ja kui valdav hoiak on “aga milleks, see ongi mingi mõttetu asotsiaalide asi”, siis paremaks ei lähegi.

    Meeldib

    • jryiiiik said

      See suur, et palun vabandust. Mu kommentaarid tundusid kindlasti ülbitsemisena, aga ma ei mõelnud sellele üldse (mis ei tee muidugi midagi paremaks), vaid pidasin seda ise rõõmsaks jauramiseks. Ja no tegelikult ma ikka aeg-ajalt olen lugenud, mitte päris süstemaatiliselt, aga kommenteerimine teeb asjad kuidagi alati halvemaks, pean mokka paremini maandama.

      Meeldib

    • nodsu said

      ma ei tea, mis teistele tundus, aga mina kirjutasin selle pika kommentaari neile, kes võivad olla järsku arvama hakanud, et ma teen teiste reaalseid ühistransamuresid maha. Ei tee. Ma lihtsalt tahan, et transadiskursuses oleks rohkem naudiskelu, jõudeelu ja aegluse ülistust.

      Meeldib

    • Morgie said

      Jah. Mina olen nõus. Kirjutan alla. Notsu pääministriks!

      Meeldib

  12. nodsu said

    ehk siis: ühistransport ei ole ainult praktilise ebavõrdsuse vähendaja ja regionaalpoliitika abinõu; ühistransport on ka STIILNE.

    Meeldib

  13. Kui soovida midagi nii ennekuulmatut kui sõita bussiga Pärnust Haapsalusse, siis päevas käib lausa üks buss. Poole lõuna pealt saad Haapsallu ja teise päeva hilishommikul tagasi Pärnusse. Kõik. Kui sa just läbi Tallinna ei sõida.

    Kui soovida sealjuures veel kasutada Rohuküla sadamat, siis olenevalt saarest võib lausa kolm tundi enne päeva algust Haapsalut tundma õppida. Läänemaad sedasi külastada ei saagi kui just öömaja varuks pole.

    Meeldib

    • jryiiiik said

      Isesõitvad autod peaksid selle probleemi lahendama, ma loodan. Ja väikebussid. Mõtlesin kunagi igiammu välja skeemi, kus ühistranspordi veidi kallim versioon on selline, et ütled, mis ajavahemikul ja mitmekesi ja kust kuhu, ja siis masin pakub sulle võimaliku variandi. Noh, kui isesõitev auto su peale võtab, siis võivad seal muidugi olla teised inimesed jne. Ja vb tuleb teha mingi mõnekümnekilomeetrine ring ja nii edasi. Aga kui oled oma reisi sidunud näiteks praamiajaga, siis need teised ei saa ülearu jokutada, tähendab, üldse ei saa, pealeistumiseks on ikkagi ainult mõni minut, tähendab, nüüd ma räägin liiga detailselt mingit pool-ulmeteemat.

      Aga pmst, jah, mina olen selle poolt, et edendada ühistransporti. Kas see eelmainitud mõte või mõni teine suudab ilmselt lahendada ka selle kõrvaliste paikade probleemi ja annab inimesele piisavalt vabadust stiilis kui valmis saan, siis hakkangi astuma. Ühesõnaga, pikk jutt nõuab kohe veel pikemat juttu, et selles mingigi mõte oleks ja see omakorda veel pikemat ja see omakorda on selge märk, et inimene ei oska ennast normaalselt väljendada, mõtlemises puudub süsteem. Kirjutaks artikli, siis ehk veel saaks hakkama, aga kommentaarides saaks nagu veel täpsustada ja nii võib täpsustama jäädagi.

      Meeldib

    • nodsu said

      mnjah. Ka Tartust on Haapsallu kõige lihtsam sõita Tallinna kaudu, aga Pärnust on seda muidugi veel ogaram teha.

      Väikebuss – eeldusel, et reisijaid on vähe – oleks siiski parem lahendus kui isesõitvad autod (kui reisijaid oleks tegelikult rohkem, siis muidugi suurem buss). Või kasvõi selgelt ühistransa kontseptsiooniga sõiduauto.

      Rohuküla sadamaga võiks ju Pärnul toimida mingi süstikbussi v süstikauto moodi ühendus, samamoodi, nagu Tartust on võimalik lasta end Tallinna lennujaama hommikusele esimesele lennule viia (ja saabuva hilisõhtuse lennu pealt Tartu viia) – see ei ole tavaline liinireis, sest kui tellijaid ei ole, siis ei sõida. Aga kui tellida, siis sõidab.

      Eriti suvel tundub usutav, et Pärnus pikemalt peatuvad patisaksad võiks tahta teha väljasõite ka mujale.

      Meeldib

    • jryiiiik said

      Einoh, ega tegelikult ei pea auto ise sõitma. Oluline, mumst, on see, et masina suurus on vastavalt sõitjate arvule ja sõita saab igale poole. Lihtsalt, kui tulevad isesõitvad, siis aparaatidel autost väikebussini on lihtsam sõita sinna kuhu vaja sel ajal kui vaja. Bussijuhtidel on töögraafikud ja unetunnid ja mis kõik veel. Aga jutt läks metsa nagu ikka.

      Lisan igaks juhuks ühe limusiiniteemalise usuharda luuletuse.

      oh looja, kes mu uhtsid siia randa
      sind tänan, et mu risti aitad kanda
      ja käia teed nii siredat, nii maist
      võiks ise ka, kuid olen pisut laisk

      oh looja, sinu arm ka eal ei väsi
      mu kaitseks tõstad oma toekaid käsi
      mu limusiini rool on sinu peos
      mind toetad sa nii sõnas kui ka teos

      ja kui ka tee mu ratta all on libe
      või mõni kirss on elutordil kibe
      sa oled minu varjupaik ja sadam
      mu äratad, kui õnne maha magan

      Meeldib

  14. Teresa said

    Bussid on viisakas transaliik. Mul on vedanud ka neil korril, kui olen Atko teeneid pruukinud Juht on olnud nähtavalt kaine ja buss terve. Aga linnade vahel käivad mugavad bussid kui lupsti ja sellised tunnibussiliinid nagu Rakvere-Tapa või Tartu-Elva on täiesti viisakad.

    Meeldib

    • nodsu said

      Atko bussifirma kohta ütleb muidugi üht-teist juba see, et väärib kommenteerimist, et juht oli kaine ja buss terve.

      vt ka “täna oli kapten kaine”.

      Aga Rakvere-Tapa oli tõesti numpsik. Ma olin vist ainus, kes sõitis terve selle maa ära, teised sõitsid lühemaid otsi; kõige rohkem Rakverest Kadrinasse ja siis jälle Kadrinast Tapale.

      Midagi sarnast toimub Tartu-Rakvere bussiliinil: Jõgeval vahetub reisijaskond peaaegu välja, ühed lähevad maha, teised tulevad peale. Mis paneb omakorda mõtlema, et Jõgeval võiks Virumaaga parem rongiühendus olla.

      Aa ja kui Jõgevast juba juttu tuli, siis kiidan Jõgeva bussijaama. Pisike, aga funktsionaalne, kõik vajalik on olemas, välja näeb kah täitsa hea. Kui meil on mingi seltskonnaga autoga Rakvere vahet sõit, siis peatume seal peaaegu alati, mis siis, et selleks tuleb linna sisse sõita.

      Meeldib

  15. Rebane said

    “Harjumaal pidada olema selline lausa mütoloogilises kuulsuses kole maakonnaliinide firma, kus bussijuhid on roolis purjus, sõimavad reisijaid, küsivad (tasuta liinil) väljalaskmise eest raha ja sõidavad peatustest mööda, sõitasoovijate vehkimisest välja tegemata.”
    huvitav kas jumal armastab mind eriliselt? et mina sõidan poolkorrapäraselt sellesama Atkoga tallinna vahet, ja tean täpselt 1 spetsifikatsioonile vastavat juhti. kes ise on tegelt teadlik et tal on närvid läbi ja käis arsti juures aga nii läbi kahjuks ei ole et hullupaberid saaks. 🙂 (allikas: pealtkuuldud vestlus sellesama juhi ta sõpsi vahel) üks väitis et tema sõidab siis peatusest mööda kui käega ei vehita. aga minust ei ole keegi julgenud mööda sõita ega muul viisil ebamugavalt käituda. uudistest loen küll neidsamu hirmu ja õuduse lugusid – mis näivad toimuvat peamiselt lääne-harjumaal, saue jms. aga kõige hullem mis loksa bussides võib juhtuda, st mis minu nähes on juhtunud, oligi see 1 bussijuht, kes pealekauba sõidab nii nagu oleks käinud singeri autokoolis. tallab pedaali mõttetult niiet buss hüppab nagu kitseke isegi kui paigal seisab. no närvid noh. aga üldiselt vastab minu sõidukogemus pigem Nodsu kirjeldatule. isegi koos 2 kassiga – vat see on kah selline laula nüüd jumalanna teema, et maal on mul logistiliselt lähim loomaarst tallinna kesklinnas… aga see on teine teema. 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: