Ilmutus

Meenutasin ühel ööl, kui und ei tulnud, neid filmistseene, mis minus hingestatud, õndsa või pühaliku või harda olemise tekitavad ja hakkasin neid väikest viisi kokku korjama, kui leida õnnestus.

Välja tuli niiviisi:

stseen (ja kogu film), mis ütleb mulle iga kord midagi olulist conditio humana kohta:

aga ärge küsige, mida, ma ei oska seda verbaalkeelde tõlkida;

stseen, mis meenutab mulle, et kõik pole veel kadunud ja maailmas on veel midagi head:

(vahukoorega!)

Ja ma olin ammu mõelnud, miks mul on pärast selle sketši vaatamist alati tunne, nagu oleks üle tüki aja pesta saanud ja tuntav soov selle koguduse liikmeks astuda:

Palun, kas keegi näitaks teed, kus asub St Looney?

Siis võtsin ma kätte ja vaatasin üle, mis mul sõelale jäi. Tegin järelduse, et ma peaks rohkem tsirkuses käima ja imestasin, et mis minuga ometi on, et ma mujalt pühadust üles ei leia.

Aga siis läksin Hanrahani pool toimuva vestluse peale wikipedia vembuvanaartiklit konsulteerima ja mis ma loen:

“Many native traditions held clowns and tricksters as essential to any contact with the sacred. People could not pray until they had laughed, because laughter opens and frees from rigid preconception.

Einoh, elementaarne. Ma oleks pidanud seda ju ennegi teadma, keskaegsest lihavõtteropendamise kombest (kui ma õigesti mäletan, siis loogika oli selline, et Kristus on üles tõusnud, nüüd tuleb rõõmustada ja naerda, ja mis inimesi ikka kõige rohkem naerma ajab? teadagi.) olin ma juba ammu kuulnud ja ka groteskse keha kultuur läheb mulle väga korda, kõige mu tsivilisatsiooniarmastuse kiuste või õigemini selle hädavajalikuks tasakaaluks. See, et Pasolini “Dekameronis” jõutakse läbi kogu paljalt ringikeksimise ja brueghellike massistseenide just sellisesse lõppu välja, on mulle kogu aeg tundunud kõige loomulikum asi, “O Auto da Compadecida” (mida mul kahjuks pole kunagi õnnestunud otsast lõpuni ära vaadata, ainult jupikaupa) on üks lemmikumaid vagafilme ja “Bad Santa” üks õndsamaid ja lunastuslikumaid jõulufilme. Nähtustest, mis mulle optimismi ja kartmatust sisendavad, sh Terence’ist ja Philipist, olen juba varem kirjutanud.

Aga miskipärast ei osanud ma seda üldist teadmist ja üldist meeldimist enda peale rakendada ega neist korralikke järeldusi teha, nii et tõesti oleks nagu prauhti valgustuse saanud.

Vähemalt ei ole siin põdeda midagi, tegemist on auväärse traditsiooniga, hoolimata sellest, et isegi osa mu lugejaid selle peale võib-olla solvub. Kui hästi meenutada, siis põlgasid ka teised mungad žongleerimist labaseks ja mis iganes, aga Jumalaema teadis paremini.

Ja God works in mysterious ways mutku edasi.