Uus meelelahutus ja olukordi, kuhu inimene võib sattuda
september 22, 2021
Kõigepealt olukord tegelikult.
Ma ei rääkinudki siin vahepeal, aga tegime siin keset septembrit trupiga hooaja lõpu aiapeo. Ja kui ma olin mõnda aega oma väikseks jäänud riideid ära jaganud ja saanud vastu Muhukadri sugulase vana kleidi, oli tagantjärele mõeldes vältimatu, et inimestel tekkis huvi näha, kuidas ma püksid selga panen.
Demonstreerisin käigu pealt paari lihtsamat viisi (püksid = rinnahoidja; püksid = rannapluus). Läksin hoogu ja tahtsin suuremaid väljakutseid, aga selleks, et püksisäärtest varrukad teha, tuli teised, paremini veniva värvliga püksid võtta. Selga ma nad igatahes sain.
Paar minutit hiljem sain aru, et seljast ära ei tule sugugi sama kergesti, ega see värvel nii veniv ka ei olnud.
Siplesin ja naersin omaette, keegi ei pannud tähele, kuni ma ise kõva häält tegin, et teised ka nalja näeks. Näe, mis olukordi inimesel elus ette võib tulla! ja kui ma sellega nüüd traumapunkti läheks!
Jah, ja edasi oleks nagu see, kus tuleb vastu taksojuht, lambipirn suus.
***
Aga kevadel tuli siin jutuks, kuidas armulikult eskalaatoriga sõita ja võlukäega uksi avada (kuigi mul on esinenud ka vastupidist maagiat, kus ma olen ootamatult nähtamatu!).
Ma avastasin just uue lõbustuse: klõbistan läpakaklahvidel graatsiliselt, hingestatud pealiigutustega, vahepeal silmi sulgedes, vahepeal käsi pingestatud pausiks klaviatuurilt kergitades. Kujutan sinna juurde veel ette, et mul on Beethoveni lõvilakk. Tegelikult vist ongi, kui ma sama lühikeseks lõikaks, siis kõik näeks. Või kui Beethoven oleks sama pikaks kasvatanud, siis oleks ka tema pidanud krunni kandma, et oleks ikka mugav hingestatult klaverdada.
Ma muidugi guugeldasin kohe “Beethoven with a man bun”, esimese hooga ei saanud ühtegi krunniga Beethovenit ja mu huulil väreles hääletu karje (hääletu, sest ma ei taha A.-d üles ajada): “Internet! ma olen sinus pettunud.”
Ainult et siis taipasin võtta samade sõnadega pildiotsingu, lasin triikrauaga üle ja vualaa!
Läbikäigu K 
Proovisin korraks Ray Charlesi stiili ka, aga mul pole temaväärset vunki. Hingestatus on, vunki ei ole.
MeeldibMeeldib
Jah, pildiotsing on kuld, ja sellele võib siis igasugu võtmesõnu lisada. “with a knife”. Jne.
Varsti on aga tehisintellekt sealmaal, et pole vaja otsida, võib kohapeal mistahes tekstile vastava kujutise luua. “Notsu ei saa pükse seljast ära ja naerab.” “Kaur kukkus hernepeenrasse ja lõi pea ära.” – ja pilt tekib.
https://www.nbcnews.com/tech/innovation/here-s-dall-e-algorithm-learned-draw-anything-you-tell-n1255834
MeeldibMeeldib
Beethovenil ikka vedas, et ta tänapäeva soengumoodide ajal ei elanud. Lõvilakk sobis, muud… nojah.
MeeldibMeeldib
Edasijõudnutele soovitan proovida number liiga väikest spordirinnahoidjat seljast ära võtta, endal õlavigastus.
Või noh, tegelt ei soovita. Väga halb oli.
MeeldibMeeldib
Kui õlal on mingi kõõluseprobleem (mul kevadel oli), siis on isegi tavalise t-särgi seljast võtmine katsumus. Ma rinnahoidjatest üldse loobusin selleks ajaks, kui õlg ei käinud, nagu peab.
Oh, teinekord võib saada palju nalja sellegagi, kui on lihtsalt liiga kitsas kleit selga tõmmatud. No ei tule ära! Pole pükse selga tõmmata vajagi 🙂
MeeldibMeeldib
Kui sul on kolmiknärvi probleem(raskel kujul), siis on igasugune riietumine piin.
MeeldibMeeldib
Vanadel headel aegadel olid printsessidel selle jaoks toatüdrukud.
Mis sai siis, kui toadtüdrukul endal vigastus oli – sellest ajalugu ei kirjuta. Ei ole ette nähtud. Aga ma usun, et elu oli kommuunsem ja üksteise aitamine rohkem levinud.
MeeldibLiked by 1 person
Tütarlastekooril, kus ma kunagi laulsin, olid suht venimatust materjalist pikkade kitsaste varrukatega vormikleidid, mis pealegi teenisid paljusid põlvkondi ega olnud seega vist peaaegu kellelegi päris parajad. Käisid eest nööpidega lahti küll, aga mitte piisavalt kaugele. Üksteisel kleitide üle pea sikutamine pärast kontserti (millele eelnes muidugi koomiline siplemine jne) oli natuke mingi õlatunde(heh)tekitamisrituaali moodi küll.
Paar korda olen (nooremana, vb üritades alateadlikult olla väiksem, kui ma tegelikult olen) kaltsuka proovikabiinis mõnda kleiti ikka väga põhjalikult kinni jäänud, see on päris hull tunne. Lõpuks ikka vingerdasin välja, aga mõtlesin juba, et peab töötaja kääridega appi kutsuma.
MeeldibMeeldib
jaa, meil on trupil samuti osa riideid (peamiselt aluskleidid/-tuunikad) sellised, mis tulevad kõige paremini seljast ära sõbra abiga. Nii on igasuguse mittetrikotaažrõivaga (ja vahel isegi trikotaažiga), mis peab ilma kinniseta suhteliselt hästi istuma. Kusjuures abilisel pole kääre vajagi – kui lahtiriietuja kummardub ja viskab saba üle pea, siis on abilisel seda suhteliselt lihtne maha koorida, sest ega seal jõudu ennast pole palju vaja, oluline on jõu rakendamise suund (mida lahtiriietuja ise kasutada ei saa).
MeeldibMeeldib
“Mis sai siis, kui toadtüdrukul endal vigastus oli” – kellegi teise lahtiriietamiseks pole õnneks vaja nii veidraid asendeid võtta, see teeb riidesikutamise märksa kergemaks.
MeeldibMeeldib
ja mina olen ka poe proovikabiinis keksinud, ise kleidi või pluusi sees kinni. Õnneks takerduvad riided mul tavaliselt selliste kehaosade ümber, mida saab väikese ee… voolimisega nii palju ümber sättida, et kleit tasapisi maha koorida.
MeeldibMeeldib
Ma reeglina alahindan oma ülaselga ja õlgu (mis minu meelest on mul väga väikesed, aga rõivatootjad miskipärast ei nõustu minuga) ja vot neid ei õnnestu kuidagi kuhugi voolida, kui midagi venimatut peab taas üle pea seljast ära saama. Sest selga ju huvitaval kombel selle asja sai.
MeeldibMeeldib
Oo, vaat kus minu sugulaste vanad kleidid sedasi mööda Tartut seiklevad. Tegelt mul on neid kapis veel. Ühtlasi meenus täna Nodsu suurte tisside teemaline postitus, kuulates ühe külamehe selgitust, miks nende küla lõpus suvitav pere on keelanud oma aia tagant läbi sõitmise: nimelt on pereemal seda mõõtu partii, et päevitusriiete õlapaelad soonivad, mistap ta eelistab suisel aal koduaias ilma nimetatud riideesemeta toimetada, milline vaatepilt aga jutustaja kogemust mööda pidavat meesterahvastel “selja sirgeks ehmatama”.
MeeldibMeeldib
See meenutab paratamatult seda politsei säutsu:
MeeldibLiked by 1 person
Politsei on tänapäeval üllatavalt tolerantne.
MeeldibMeeldib
Õige ka, sest paljalt päevitamine vist ei ole tegevus, mis kedagi ohustaks
MeeldibMeeldib
vt ka Muumitrolli illustratsioon, kus Mymla järglaskond võtab ringi, et üksteisel seljataguse kinnisega rõivad lahti nööpida. ja ma ei saa aru mis googel Nodsul on, mina sain kohe alguses selle otsinguga ette pildid ja nende taga oli sis muid kah. aga vbla ta (googel) piilus enne, mida ma praegu vaatan. – aga tehisintellekt võiks alustada sellest, et lahutamatud sidekriipsud wordi failis läheks eluga pärale ka küljendusproges. ma ei tea mis täpselt tal on, aga alati on jama. kuni selle ajani ma ei karda, et masinad võimu võtavad, sest see eeldab elementaarsetki koostööd.
MeeldibMeeldib
mis on lahutamatud sidekriipsud?
MeeldibMeeldib
need kriipsud, mille juurest reavahetust ei tule, vaid mõlemal pool kriipsu olevad sõnajupid jäävad ühele reale. Kasulik, kui kriips on nt mingi koodi osa ega tohi poolituskriipsuga segi minna.
Mina kutsun neid “kõvadeks kriipsudeks”.
MeeldibMeeldib
need on küljendusprogrammides küll olemas, aga pannakse eraldi, wordi omad tõesti ei tule üle
MeeldibMeeldib
küljendusproges haihtuvad nagu vanapagana raha kõik need vidinad, mis wordis tekivad automaatselt, näiteks automaatselt tekkinud mõttekriipsud kahe tühiku vahel, igasugused tabid ja automaatvahed, mis on tehtud klahvikombinatsioonidega. mida “kasutajasõbralikum” wordi versioon, seda halvemini ühildub ta küljendusprogrammidega – sinu mõte masinate koostöövõimekusest ja võimu võtmisest meeldib mulle
MeeldibMeeldib