Linnast ja hobusega ehk uitmõtted tsiviliseeritusest

Kõigepealt üks nädalavanune lugu, mille kirjapanekuks ei olnud vahepeal aega.

Enne kui Luts nädalaks ajaks kinni pandi (mure, õudus, masendus), üritasin sealt endale koju vedada niipalju, kui vähegi jaksasin. Filmiosakonnas juhtus siis selline asi.

Seisan riiulivahes ja valin filmi, teisele poole riiulit aga ilmub perekond lastefilmi valima. Nad suutsid tekitada harukordset lärmi, kusjuures peaasjalikult ei teinud seda mitte laps, kes tuterdas ringi ja teatas vahel informatiivseid lauseid nagu “ei taha Miki multikat”, vaid vanemad, kes lärmasid lapsega, et kas ta seda ei taha ja kas ta toda tahab ja “ära jookse ringi, siin peab vaikselt olema” ja “ära lärma, see on raamatukogu”.

Enne kui jõudsin ennast teolt tabada, registreerisin vaikselt ära, et emal oli ärasuitsetatud hääl, isal küll mitte (või mitte nii silmatorkavalt), aga see-eest harimatu inimese diktsioon. Järgmiseks mõtlesin küll, et ilmselt ei ole nad sugugi halvad vanemad – arvestavad lapse arvamust ja tegelevad temaga, viivad raamatukokku ja puha, rääkimata sellest, et ringituterdav laps ei paistnud kuidagi ärahirmutatud moega olevat, – aga hilja juba, enne seda asjalikku ja inimsõbralikku mõtet oli mu suunurk jõudnud kõverduda (mõttes loomulikult) ja esimese reaktsioonina pähe tulla “Nii… tsiviliseerimata”. Niipaljukest oligi siis kasu oma seesmise jõmmi avastamisest.

***

Nüüd, kus ma hilinemisega Maarja Kangro liiklusmärgiluuletuse ümber käiva tantsu ja tralli peale sattusin, oli esimene tunne seesama. Inimesed, kes elavad nii primitiivses maailmas, et kirjutad või lausud neile korra “türa” ja see hakkab kohe silmipimestavalt helendama, nii et ülejäänud luuletust pole enam võimalik nähagi. Inimesed, mõtlesin ma üleolevalt, kes arvavad teadvat, mis on kirjandus ja milline keel sobib luulesse. Hah.

Ja siis hakkasin ma A.-ga arutama seda rida, et “totakas fallos ja siiras türa” ja kohe tekkis kujutluspilt, kuidas me arutame seda ka hoovi peal ja meid satub pealt kuulama naabripoiss, tegelikult üsna kena ja ohutu ehitaja. Ja kuidas tal jookseks juhe kokku, sest “türa” võib küll lakkamatult pruukida kirjavahemärgina ja suure vihaga niikuinii, aga sellest rahulikku ja teoreetilist juttu ajada on imelik, imelik, imelik.

Jätame kõrvale selle huvitava küsimuse, et kas üldse on tegemist minu naabripoisiga või kasutan ma teda lihtsalt ekraanina, kuhu projitseerida kõik oma ettekujutused proletaarlastest, jõmmidest, mis iganes (ehk siis omaenda varjupoole). Igatahes sähvatas mul vaat milline mõte:
äkki ei häirigi šokeeritud televaatajaid see, et luulesse tuuakse ropud sõnad ja luule sellega ära madaldatakse. Arvatavasti nad teab mis suured luulelugejad nagunii ei ole. Tegelik kole asi roppude sõnade luulesse (või minu kujutletud teoreetilisse arutellu) sattumise juures on see, et ropud sõnad taltsutatakse luules ära. Ja millega korralikud inimesed siis veel ropendada saavad?

Nii et kui ma ka usun, et kuulun mingisse dekadentlikku vähemusse, siis ei ole selle vähemuse põhisüü mitte ülearu suur sallivus kõrgkultuuri mahtuvate vormide suhtes, vaid see, et meil jätkub jultumust roppusi profaneerida.

Sita ring ja pornoseminarid saavad tekkida ainult sellises keskkonnas, kus isegi sitt ja porno pole selline sacrum, et neist rääkida ei võiks.

PS:
kuna ma olen ikkagi inimene, dekadentlik intelligendinärakas või mitte, siis loomulikult käib mu mõte vahel ka vastupidises suunas. Näiteks sellises.

PPS:
Ja tagatipuks, millega ma ise ropendama peaks, kui vajadus tekib? Inspireerun Mikita jutust ja hakkan tantsukeeli väljenduma?

PPPS: siit võite veel rohkem hobusega liiklusmärke vaadata