Geoloogiline liigitus

Vaatasin bussiaknast Andaluusia maastikku ja mõtlesin, küll on meie künka ja mäe definitsioon tüütult kvantitatiivne. Mul on parem: mägi on see, mille on teinud tektoonika. Küngas on see, mis on kokku uhutud.

– Mägi võib ka vulkaaniline olla, ütles ep.

– Ikkagi maa seest. Mägi on see, mis tuleb maa alt, küngas tuleb maa pealt.

– Mägi tuleb tulest, küngas veest.

– Üks tuleb maast, teine taevast. Ühe on teinud Pluton, teise Zeus.

Rakvere renessanss

Juba homme kell 16 hilisrenessanss Rakveres! Kõigepealt Fioretto tantsukava, mis põhineb Kesk- ja Ida-Euroopasse varauusajal – mis meie jaoks tähendab Poola ja Rootsi aega – jõudnud rahvusvahelisel tantsumuusikal, seejärel Saltatriculi “Inglismaa hispaanlanna kõigi oma eri ühiskonnakihist tegelastega.

Uus tase

Kriban nüüd, kus päevakohane pimedus on katnud mu linna, olmelist pudi.

Mul on hommikuti – kui see parajasti ülepea mingi õige hommik on – rutiin teha endale vitamiinijooki – seda tabletiga – ja kohvi. Mõlemaga on omad raskused.

Vitamiinijoogiga tavaliselt see, et miskipärast on mu käed hommikul alati märjad – ilmselt sellepärast, et jookide tegemine algab juhisest “võtke puhas nõu” ja ilma veeta ei taha nad hästi puhtaks minna ja kas te tahate, et ma oleks juba eile selle peale mõelnud? – ja tablett hakkab juba näpu vahel kihisema.

Kohviga on rohkem võimalusi. Ma olen pannud puru tassipõhja ja mõnda aega hiljem vahtinud nõutult seda puru, mis ei olegi endale ise kuuma vett peale valanud. Ma olen pannud vee keema, võtnud keedupulga ilusti välja ja pärast silmitsenud nõutult juba mitte-nii-väga-kuuma veega tassi, kuhu puru ei olegi ise sisse läinud. Ma olen pannud vee tassi ja keedupulga sissepistmise asemel pannud sinna külma vette kohvipuru.

Korra juhtus ka hübriidvorm, et panin vee vitamiinijoogi tegemiseks klaasi, ajasin tassis kohvivee kuumaks ja siis panin enesestmõistetavalt kohvipuru sinna vitamiinijoogi klaasi.

Täna tegin kohvi valmis, vitamiinijoogi klaasi panin vee kah valmis, käed said kuivaks, võtsin vitamiinitableti ja poetasin sisse. Ja jäin seejärel huvitatult vaatama, miks mul kohvitassis kihiseb.

Inglismaa hispaanlannast

1596. aastal sai Hispaania Inglismaa ja Hollandi vägede käest Cádizis hävitavalt lüüa ja linn jäi võitjate rüüstata. Rüüstamise kategoorias pidasid Hispaania kroonikud seda võrdlemisi viisakaks – ainult rüüstasid ja põletasid linna maha, aga linlastele otse kallale ei läinud! Küll aga võtsid pantvange, kes viidi Inglismaale kaasa, sest lunaraha ei saadud kokku. Vangid pääsesid vabadusse alles Elizabethi surma järel, kui rahu sõlmiti.

Cervantes võtab need sündmused oma novellis taustaks, aga need ise temas erilisi kirgi ei paista äratavat, pigem on see hea võimalus, kust oma kangelastele saatuse keerdkäike võtta: inglased röövivad lapse ja lahutavad ta vanemaist! tütarlaps kasvab inglaste pool suureks ja tal tuleb õnnelik armastus perepojaga! piraadid! aus peigmees päästab ta vanemad ja viib nad tüdrukuga jälle kokku! kadedad alternatiivsed peigmehed! mürgitamine! kas noored saavad ikka jälle kokku? See meenutas mulle kohe väga hellenistlikku romaani (eestlastele on kõige tuttavam vast “Daphnis ja Chloe”) – peategelased armastavad sestsaadik, kui nad ükskord armuvad ja üksteisele armastust avaldavad, üksteist täitsa probleemitult, pole mingeid arusaamatusi, tülisid ega rumalaid mõtteid stiilis “ma pean ta hülgama, sest see on talle endale parem”, järelikult peavad süžee eest hoolt kandma välised jõud, kes neid üksteisest eemale paiskavad, nii et neil õnnestub ainult üle noatera lõpuks õigel ajal kokku saada. Pärast guugeldasin natuke hispaaniakeelses veebis ja nägin, et nad ise võrdlevad seda Bütsantsi romaaniga, aga eks too oligi hellenistliku romaani edasiarendus.

Lugedes lõid muidugi kogu aeg ette dissonantsid minu maailma väärtustega. Härrasmees röövib muu sõjapidamise vahele lapse, sest armas on, ja viib ilusa lapse koju abikaasale kingituseks, ja see ei tee teda negatiivseks tegelaseks (kuigi novellis mainitakse, et seda peeti siiski sõjaõiguse rikkumiseks, sest tüdruku vanemad lähevad Inglise väejuhatajale kaebama). Inglane röövib hispaanlase, ja hispaanlane Cervantes kirjeldab sinna otsa, kui hea kasvatus lapsele anti, näh, ei lastud tüdruku emakeeltki unarusse jääda ja kasvatati ta ilusti katoliiklasena üles pealegi, sest need inglased olid ka ise katoliiklased, salaja mõistagi, et tagakiusamist vältida. Vähe veel autorihäälest, ka neiu vanemad on taas kohtudes lihtsalt rõõmsad, et lapse üles leidsid, röövijate vastu mitte üks paha sõna, ega me selle väikese asja pärast siis vihased ole. Ning sama kiretult, nagu hispaanlane Cervantes vaatleb Hispaania lapse röövimist, kirjeldab katoliiklane Cervantes, kuidas katoliiklased peavad anglikaani maal oma usku salajas pidama, kartes tagakiusamist, ja see ei tee Inglise kuningannast ometi kurja tegelast, ta on novellis igati austusväärne monarh, kelle soosingusse sattudes on tüdrukul igati hästi läinud.

Ma ei mäleta õieti, millal mul tuli tahtmine sellest tantsulavastust teha. Võib-olla siis, kui meil oli kogunenud mõnevõrra Inglise 16.-17. sajandi juristiballide (Inns of Courti pidude) standardrepertuaari, sest valmistasime kindluse mõttes ette materjali, mis ka kahtlasel pinnal konti ei murraks, puhuks, kui meil peaks talvel mõni väliesinemine tulema (ei tulnud), ja juristiballide kraam on ses mõttes kuldne: neid oma aja standardtantse tantsis kogu Inns of Courti seltskond, kelle hulgas oli kindlasti nii paremaid kui ka kehvemaid tantsijaid (apropoo, mind võlub nende allikate juures detail, et ühe neist käsikirjadest on kirjutanud keegi hr Ramsey oma tulevase poja hüvanguks, et kui tal kunagi sünnib poeg ja umbes seitsmeaastaseks saab, siis on õppematerjal olemas – neliteist aastat enne, kui ta üldse abielluski, vat see on planeerimine!).

Aga võib-olla oli mul idee tekkimiseks vaja kõigepealt nikerdada ühe Inns of Courti tantsu kallal, mille nimes oli Hispaania: “Guanto dyspayne”, isegi kui ta paelus mind algul peamiselt sellepärast, et lootsin sealt saada väga varajast courante’i-koreograafiat – kuni jäin uskuma neid teoreetikuid, kes ütlesid, et selle nime esimene sõna ei ole “caranto”. Põnev ikkagi, ja mulle meeldib väga see muusika, mille peale teda kõige lihtsam ajada oli (jagan siinkohal meie tavalise harjutamismuusika asemel Paniagua esitust ning Munir Bekeni ja August Denhardi udi- ja lautoduot, sest harjutamismuusika on viidatud tantsukonspektis juba lingitud) ja mis juhtumisi oli täpselt samamoodi hispaanlusele pretendeeriv Itaalia lugu nagu koreograafia isegi.

Ma olin ka ühe kolmele paarile mõeldud inglise tantsu – “Jack Puddingi” – üle fantaseerinud, et küll oleks seda äge teha kolme eri ühiskonnakihist pärit paariga, commedia dell’arte vaimus – et üks paar õilsaid armastajaid, üks paar zanni‘sid ja üks paar dottore‘sid, kel kõigil oleks erinev liikumisesteetika. Ja kui mõelda korraga Inglise tantsu ja õigusteaduse doktorite peale, on Londoni juristiballideni juba kiviga visata. Ja neil ballidel on vähemalt ühel korral figureerinud “Hispaania” tants. Hmm, kas ma ei lugenud mitte üht novelli, kus on tütarlaps, kes on korraga mõlemast kultuurist?

Ju ta nõnda läks. Tantsulavastuse tarbeks tuli muidugi kõvasti kärpeid teha, sest eks süžee ole sellisel puhul pigem nide, mis tantsud kokku seob, kui eesmärk omaette; antud juhul ka hea õigustus ühes kavas kõrvuti Hispaania (või äärmisel juhul Milano, mis oli tollal Hispaania võimu all) ja Inglise tantse teha. Välja jäi terve liin pahelise austaja, tema ema, mürgitamise ja mürgituse käes põdemisega. On Hispaania; on lahing, mille käigus röövitakse Hispaania tütarlaps! tütarlaps kasvab võõrsil suureks ja armub! ning tema armsam päästab juhtumisi ta vanemad piraatide käest, nii et pere saab õnnelikult kokku, ja kümme kärbet hiljem tulevad pulmad Milano tantsuõpetaja Cesare Negri karjusetantsu näol, millega me talvel tegelema asusime, sest tundus huvitav, ja millest ma alles hiljem märkasin, et see ongi ühe Hispaania daami – Magdalena de Borja Aragón y Velasco – pulmapeol lavastatud etenduse tarbeks loodud*, kuigi tõsi, seda daami ei röövinud inglased ega abiellunud ta ka inglasega. Inglise õukonnast tegin juristide peo, mida külastavad õukondlased, sest ma ei tahtnud oma doktorite-ideest kuidagi lahti lasta, aga see ei ole vast liigne patustamine. Selle raietöö kõrval, mis omal ajal “Orlando” kallal sai tehtud, on see kõik pisiasi.

Esietendus tuleb 20. aprillil Rakvere Renessansil Rakvere Kultuurikeskuses (samas hoones, kus teater, teises tiivas). Kontsert hakkab kl 16; tõenäoliselt esinevad kõigepealt võõrustajad ehk Rakvere Fioretto – kontsertprogrammiga, kuhu ma katsusin kokku panna sellised tantsud, mille muusikat – või vähemalt mille sugulasmuusikat – mängiti Läänemere ruumis (kammisin siitkandi lautokäsikirjade sisukordades, eriti Danzigi/Gdanski omas, sest sealt oli palju võtta ja see linn oli Läänemere muusikaelus ka hästi tähtis – ma küsisin Toomas Siitani käest järele! aga natuke vihjeid sai ka Oleviste muusikakataloogist), ja seejärel tuleb Saltatriculi lugu Inglismaa hispaanlannast.

————————————————————-
* Ma ei saa aru, kust need õnnelikud kokkusattumused kogu aeg tulevad – eelmine markantsem oli Gustav Adolfi ja Kristiina lavastuses, kui meil oli vaja muusade tantsus ka kuninganna osatäitjal tantsida lasta, sest muidu ei saanud selles stseenis üheksat tantsijat kokku, ja pärast lugesin, et Kristiinal oligi Itaalias kaheksa muusakuju, mille vahele ta paigutas iseend üheksandana istuma

Kolmapäeval saab meiega koos tantsida

Pildi autor: Susanna Loide

Saltatriculi õpetab 17. jaanuaril Tartu tantsuklubis – see käib Tiigi Seltsimajas – 17.-18. sajandi Inglise tantse (võib-olla tuleb mõni Prantsuse oma ka hulka, aga sel juhul samas stiilis). Algusaeg on kell 20.00, aga saab kindlasti liituda ka hiljem. Lõpp on hiljemalt südaöösel, sest siis pidavat tulema koristaja.

Kuna ma olen tantsuklubi korraldusest võõrdunud, uurisin järele, milline sealne asjakorraldus praegu on ja sain targemalt inimeselt sellise vastuse:

“Taustainfoks, et viimastel aastatel ei ole tantsuklubis piletimüüki toimunud, aga uksel on annetuspurk, kuhu külalised poetavad panuse tantsuklubide toimumise toetuseks.
Purgist kostab nii krabinat kui kõlinat 🙂

Esineja saab vastuvõtjatele öelda, et tuleb esinema (st esinejalt mõistagi annetust ei oodata).

Igaüks võib võtta kaasa suupisteid/maiustusi, mida kõigiga jagada – trepimademel on enamasti selleks laud, aga sealt kaovad küpsised jm hetkega. St näiteks pühadega tekkinud kommiülejääk saaks koheselt lahendatud 🙂
Oma veepudel tasub kaasa võtta või kruus; keldrikorrusel saab kraanist joogivett.

Pidu lõpeb kl 00:00 (kui saabub koristaja).”

Ma olen juba ammu tahtnud tantsuklubiga koopereeruda, sest seal käib väga tore seltskond. Mäletate, ma blogisin kunagi? Tookord tegid ingerisoomlased teemaõhtut, nüüd saame ise teha.

Tantsud on võrdlemisi lihtsad, suuremat osa olen mitmesugustel pidudel varem õpetanud, varasemat tantsukogemust ei eeldanud üheltki osaliselt ja kõik said hakkama.

Julgustuseks ka üks video sellest, kuidas me Riias midagi sarnast õpetasime.

Tähelepanekud soovimisest

Tähistasime kolmekuningapäeva traditsioonilise kausiennustamisega.

See käib nii: tehakse nii palju pikergusi pabersilte, kui palju ühe parajas suuruses ja võimalikult sirgete servadega kausi äärest üle voltima mahub, nii et sildid ripuks seal ilusti kõrvuti nagu kuivav pesu. Iga sildi peale kirjutatakse soov. Kauss pannakse vett täis (ja püütakse sildid selle veega otsapidi võimalikult vastu kausiseina kleepida. Sinna vette läheb ujuma küünal mingi sellise aluse peal, et fluctuat nec mergitur, mis tähendab: ujugu ja ärgu uppugu. Soovijad võtavad järjekorda; kui kellegi kord on käes, siis ajab ta käega ümber küünla vee keerlema ja vaatab, mis sildi vastu küünal ujub.

Meil on aastatega välja kujunenud traditsioonilisi soove, nt “nii hea, et Pärsia šahh puhkeb nutma” ja “palju head süüa” ja “armastus” ja “ilus ilm”. Tänavu oli meil küllalt huvitatud lapsi, et oma soove nõuda, niisiis lisandus “sõbralike tulnukate invasioon”.

Tähelepanek on aga selline, et meil pole praegu nähtavasti kedagi romantilises vanuses, sest kui küünal ähvardas armastuse peale minna, käis üks nägudetegemine ja oigamine, võeh, mingi armastus, kui ma tahaks hoopis sooje käsi või raudset tervist (keskealised) või tulnukate invasiooni (rüblikud)!

Üldiselt populaarsed olid “nii hea, et Pärsia šahh puhkeb nutma”, “loomaõnn”, “rohkem head süüa” ja “geniaalsed lahendused”; “palju vaba aega” oli juba nii ja naa, olenevalt sellest, kui palju kellelgi tööd parajasti oli.

Tantsijatelt tervituseks

Kaardi tegi Eve Valper.

Ilmalikku jõululaulu ammusest ajast

Käisin A. konto kaudu FBsse piilumas ja mis ma näen: sõber Arni vangutab pead Martin Ehala üle, kes olla ajalehes sellist rumalat juttu rääkinud, nagu “White Christmas” oleks kõige varasem ilmalik jõululaul. Arni tõi vastuargumendiks “Jingle Bellsi”, ja tõepoolest, Wiki hüüabki vanimaks ilmalikuks jõululauluks just seda.

Mulle aga tundus seegi kahtlane. Sealsamas lõimes tuli ka paar vanemat näidet ette (“Tannenbaum” ja “Twelve Days of Christmas”), mul aga kummitas veel üht-teist: kas “Good King Wenceslas” on ilmalik või vaimulik (kas üks jõulude suhtes kõrvalisest pühakust inspireerit tegelane on piisav, et laulust vaimulikku laulu teha? niiviisi on pool Eesti folkloori vaimulik!)? Kas Hispaania jõulusalatite laulud muutuvad vaimulikuks pelgalt sellest, et raamjutus minnakse Jeesuslapsele külla laulma, samas kui laulu enda sisu on “kuidas ma üksi kõigega toime tulen? – härra naine olgu külastatud, pererahvas hoitud, lapsed kasvatatud, toit valmis ja maitsev, muidu ma vaene abee palka ei saa, oh, kuidas ma küll sellega üksi hakkama saan” või “olime kolm Lissaboni tüdrukut, kaks pandi mehele, oh häda, mind ei taha keegi naita” või “Eulalia tahab pika sabaga kleiti” (mida sisaldavat terviksalatit ma ühes varasemas jõulupopurriis juba linkisin)?

Aga põhiliselt meenus muidugi 17. sajandi jõulu-lorilaul “Hey for Christmas” (mille heliklippi olen ma veel ühes varasemas jõulupopurriis samuti juba linkinud) suurest jõulupeost, kus alguses on lõbus ja tore, aga kintsukloppimisest tuleb suur tüli ja pidu lõpeb umbes nagu mutionul:

The Pots flew about the glasses were broke
Doll was scaring Mol by the Quife
Richard was pulling John by the throat
At which the Hostess drew her knife.

They took the Fidler and broke his pate
And threw his fiddle into the fire
And drunkenly went home so late
That most of them fell in the mire.

Tagatipuks tuleb tüdrukutel lõpuks kogu pidu kinni maksta ja selleks isegi oma peenemad riided panti panna – millest nad kavatsevad õppust võtta ja vaadata, et järgmine kord poisid ikka maksaks:

When the Maids come again to these wakes
They’ll first see the young lads manners mended
And make them pay for ale and Cakes.

Tähendab, küllap saaks suure tahtmise juures siitki mingi vaimulikkuse välja võluda, sest kust ei saaks (nagu me ei teaks, kuidas keskaja lüürikas on oma armukese ja neitsi Maarja ülistamine stiili poolest tihti eristamatu) aga sellisel juhul just nimelt – kust ei saaks?

Aga ega me siis sellepärast vihased ei ole. Lingin parem hoopis üht teist esitust, mis on eelmisest Baltimore consorti omast aeglasem, aga selle võrra paremini väljakuuldavate sõnadega – ja kust on nii, nagu sõbralikuks lõpetuseks sünnis, see kõige kurvem tüdrukute hättajätmise osa ära jäetud, ja lugu lõppeb kõigest muttakukkumisega, kuigi vaesel viiuldajal on enne seda ikkagi kehvasti läinud.

Kui õunad ära külmuvad, söö õunajäätist

Mäletatavasti läks mul korilus nurja ja suurem osa kasti kogutud õunu külmas läbi. Kuna ma olen söögi koha pealt uudishimulik ja kartmatu, sulatasin neid ükshaaval ja sõin magustoiduks nagu küpseõunajäätist, sest maitse oli hea ja seest polnud nad veel pruunikski läinud.

Nüüd läksid ilmad pehmeks ja nad kõik sulasid üles. Minu suureks üllatuseks ei ole nendega esialgu aga midagi hirmsamat juhtunud. Ainult pehmed ja pruunid, aga lõhnavad ikka hästi. Ja sulatamise-söömisega õppisin tasapisi ära, et tegelikult ei maitse ka pruuniks läinud osa halvemini. Õunakoor maitseb niiviisi natuke nagu sukaad.

Mul tekkis võrdlusmomendiks isegi tahedamaid õunu juurde, sest need, mis jäid mul ära korjamata ja lume alla, sulasid sealt samuti välja ja on tunduvalt kaubanduslikuma välimusega säilinud. Mis pani mind mõtlema, et tasus siis üldse vaeva näha.

Aga praegu, kus ma olen selle vaeva juba ära näinud, siis on mul – kuni on – hästi palju magustoitu, mis mulle maitseb, sest nad on niiviisi hästi magusad ja mõnusad. Vaata et paremadki kui need lumealused ilusad! Nagu õunakook ilma koogita. Nagu puhtast õunamoosist koosnevad õunad, ilma nõela pistmata suhkrut lisamata. Mõnikord, kui olen alles ärkamise peal ja söök on ebaisuäratav, lähevad need mul ainsana sisse. Võileib – kare; jogurt – lögane. Aga vat sulaõun!

Saan nüüd hoobelda, et ma söön kahe suupoolega mädaõunu, sest täpselt nii nad välja näevad. Lõhnavad aga hoopis teisiti kui päris mädaõunad.

Ja kõhule ei paista nad midagi hullu tegevat. Seda ütlen mina, kapriiskõht, kes ma saan paprika või liiga rõõsapiimalise jäätise peale pmst toidumürgituse ja ka oder, loomaliha ja pehmed juustud on väga kahtlane kraam. Ükspäev oli lausa nii, et mul oli n-ö pärissöögist raske tinane tunne tulnud, organism kohe nõudis siis palun üht mädaõuna!

Võib-olla töötab siin jälle see loogika, et ma ei jaksa hästi toitu seedida – mingid kenad väiksed mikroorganismid võiks osa tööd ette ära teha (kuigi õunu teevad tumedaks vist pigem ensüümid kui organismid). Hapupiim on parem kui rõõsk. Hapukapsas on parem kui värske. Vein on parem kui viinamarjamahl ja vist isegi parem kui viinamarjad. Plödiõun on parem kui kõva õun.

– Sul on nüüd külmküpsetatud õunad, ütles A., kui ma magustoiduküllust kiitsin.
– Looduslikult külmküpsetatud!
– Ökoloogiliselt! Süsinikuneutraalselt!

Külla minnes peaks vist laskma end söögilaua asemel kohe kompostikasti juurde juhatada.

Värve ja kunsti

Kuulutus, kes pole FBs märganud: täna on viimast päeva Eve Valperi ateljees lahtised uksed ja ateljeemüük. Tartus Narva mnt 101, ruum 201. Kl 13-17.

Näidiseid tema pildiblogi galeriist – osa neid pilte on ka ateljees näha.

Iga päev nii põhjalikku värviga modelleerimist ei näidata!

FB-kuulutus.

Kui osta ei jaksa või pole kodus ruumi, minge vaadake niisama ja kui muidu häbenete, siis viige kunstnikule näiteks juustu või jäätist või midagi.