Nii minust teadlast ei tulegi

Kui ma olen nüüd juba jupp aega taga ajanud sellise vanamuusika “džässistandardi” jälgi nagu “Vacas” või “Bacas”, siis ühes mõttes on mul selleks alatud ajendid, eriti viimasel ajal. Aga sellest hiljem, sest see on kõige olulisem põhjus, miks minust teadlast ei saa.

Esimest korda hakkasin neid lehmakesi taga ajama suvel, kui ma lugesin kuskilt, et see, kui “Rodrigo Martínez” räägib lehmadest:

Rodrigo Martínez
a las ansáres, ahé,
pensando qu’eran vacas
silbabalas, ahé,

(ehk üldjoontes, et Rodrigo Martínes pidas hanesid lehmadeks ja käitus vastavalt), oli peen vihje loo muusikalisele struktuurile: et akordijärjestus oli “Vacase” travestia või tagurpidi pööratud “Vacas”, tähendab, kui laulutekstis on valelehmad, siis terve laul ise on muusikaliselt võttes “Valelehmad”.

Aga ei mäleta enam üldse, kust ma seda lugesin; arvasin, et mäletan, kuidas ma selle artikli leidsin, aga samu jälgi pidi minnes enam üles ei leia. See on üks põhjus, miks minust teadlast ei saa. Ma ei viitsi õigel ajal meelde jätta, mida ma peaksin viitama.

Vahepeal olen muidu samul rajul hirmus toredat materjali leidnud. Näiteks terve doktoritöö teemal “MÚSICA ESPAÑOLA DEL RENACIMIENTO ENTRE TRADICIÓN ORAL Y TRANSMISIÓN ESCRITA: EL ESQUEMA DE FOLÍA EN PROCESOS DE COMPOSICIÓN E IMPROVISACIÓN”, mis pani mind hispaania keelt (mida ma ei oska) lugema, täpselt nagu kunagi Lotman pani lugema vene keelt (mida ma samuti ei oska), ja kus muuhulgas mainiti, et “kui tahta ammendavalt uurida “Las vacast”-romanesca‘t ja passamezzot rahvusvahelises pillirepertuaaris, võiks see olla ulatusliku monograafia aines” (nii et olen ikka pähkli hammustanud). Või praktilisema poole pealt just sedasorti standardite kogumiku, mille kohta mul hakkab üha karvasem tunne, et peaks selle endale tellima.

Ja kui ma viitsiks bluffida, küllap suudaks ma selle kõige peal piisavalt kaua ringi kapates lõpuks asjast ka teadusliku mulje jätta.

Aga tegelik viimase aja ajend on hoopis see alatu, millest ma rääkisin: leida mõni lause, mis lubaks mul öelda, et see lehmateema eksisteeris juba 15. sajandil, et ma saaks ta puhta südametunnistusega 15. sajandi koreograafia alla lükata. Parim pakkumine on siiani see, et üks tõenäoliselt vanemaid versioone on kirjas ühes Mateo Flecha (vanema) ensaladas nimega “La viuda”. Tont teab, millal ta selle tegi, see ilmus nagunii pärast tema surma, Flecha-juuniori väljaandes. Aga vähemalt on ta eluaastad sellised, et 15. sajandi lõpul võis ta teoreetiliselt juba heliloomiseas olla.

No ja alati, alati saab öelda, et “kui see 16. sajandil nii popp lugu oli, millele kavereid teha, pidi ta enne esimest kaverit ometi jupp aega käibel olema”.

Ja kui see “Rodrigo Martíneze” valelehmsus peaks kuidagi etümoloogiliselt õige olema – siis on muidugi lihtsam, RM dateeritakse 15. sajandi lõppu, sest ta on “Cancionero de Palacios“, mis pandi kokku hiljemalt õige natuke pärast sajandivahetust.

Aga ikkagi – mis meetod see niisugune on: võtta soovitav tulemus ja otsida andmeid, kuni need tulemusega sobima hakkavad. See on põhiline põhjus, miks minust teadlast ei saa.

———————————————————————

(Kuigi mõni reaalteadlasest tuttav või sugulane räägib vahel, et teoorias peaks teadust küll õigesti tegema, aga praktikas juhtub neil ka nii, et katset tehakse senikaua, kuni õige tulemuse kätte saab.)

Raudrüüga ei saa kontempleerida

Liiga tihedalt seljas istuvate ja mittevenivate ja karkassistatud riietega on jama.

Visuaalse poole pealt panin täna tähele, et kui mul on korraga nii ülemises kui alumises otsas tihedalt istuvad asjad seljas (mis ei veni eriti ka, sunnikud), paistab, nagu ma hakkaks neist välja kasvama. Hmm, võib-olla hakkangi.

Mentaalse poole pealt märkasin, et inimeste vaatlemisest või omaette mõlgutamisest ei tule midagi välja, kui mingid puurivad, torkivad ja sügelevad osad kogu aeg ise tähelepanu püüavad. Ehk siis kogesin seda, mida Umberto Eco teksapükstega taipas: miks keskajal mungarüüsse asuti, et mõttetööd teha saaks.

No ja need osad ei puurinud ja torkinud ainult füüsiliselt, jäigad osad tuletasid ühtlasi meelde, et ma olen nähtaval. Parandasid rühti ja ilmet tõenäoliselt, aga küll on tülikas käia, kui iga sammu peale peab mõtlema. Ja teisi ei saa muidugi vahtida, sest ma olen ju ise nähtaval. Ehk sama asi, mida Fritz Perls ühele oma õpilasele nina peale viskas, kui see kaebas oma tunnet, et kõik teda kogu aeg vaatavad: sul pole silmi, sa oled silmad ära kaotanud, otsi silmad üles, siis kõik enam ei vaata sind.

Paistab, et ei ole võimalik oma nähtavusest teadlik olla, ilma et silmad natukenegi küljest ära kukuks. Või olgu, päris ära ei kuku, aga muutuvad sellisteks nukusilmadeks, mille põhiülesanne on olla ilus, võib-olla isegi ilmekas, aga mitte näha.

Kingitusedki lahti pakitud

A. armastab praktilisi kingitusi (erinevalt minust, kes ma tahan asju, mida ma tahan, mitte asju, mida mulle vaja on) ja neid ta tänavu peaasjalikult ka sai. Suurem osa läks kohe kasutusse, näiteks üleeile.

A.: Ma panen su ema tehtud sokid nüüd jalga.
Mina: Paned palja jala peale?
A.: Jah (paneb palja jala peale).
Mina: Villased sokid? Kallis, sa oled nii… nii… vapper.
A.: Jah. Kirjuta nüüd oma blogisse: “Küll mehed on ikka kartmatud ja imelised olevused: panevad villase soki palja ihu peale.”

Ma siis kirjutasin.

Mina sain jälle hunniku lõbukingituste hulgas sellise praktilise asja nagu kartulikoorimisnoa või -höövli või mis ta nüüd ongi; lähemal uurimisel selgus siiski, et sellel on ka lõbuväärtus, tagumisel küljel.

Algab alandliku sissejuhatusega:

With gratitude meaning you use the product of the my firm, very much from the bottom of the heart. Please must take a look first this manual, in order to use in the exactitude. Pleasing furthermore must keep this manual.

Seejärel südantsoojendav palve, mille sisu näikse olevat, et ma noa otsa ei jookseks (kuusteist korda järjest, ptüi, äh, see oli üks teine lugu):

Please at the time of dismantling wrappingly, be careful and do nut run into the knife blade, because of mow the wound hand easily.

Siitsaadik läheb lugu asjalikumaks, pealkirjaga “The attention that use the top orders”. Esiteks hoiatus:

Please at before using have a meal first rinse liquid that having and using cleaning empress use again.

Kõht enne koorimist kenasti nõudepesuvett täis süüa või olen ma millestki valesti aru saanud?

Edasine paneb fantaasia tõhusamalt tööle:

Divided by the vegetable, fruit excluding, cannot used for the other. It is in view of the fact fo fake the thing of the blade, so while using please watch for the safety.

The handle is placed in to slip away the slippery appearance descend (oil, water, wash away dirt, etc.) to please do not use.

Järgneb lause, mis justkui hoiataks võimalike temporaalsete anomaaliate ja nendega kaasnevate kehavigastuste:

Were sliced the object accumulate the small time, pleasing watch for the finger do not want to touch with blade, because incaution cut the hand esaily.

Edasi: vihje rangele iibepoliitikale, südamlike tervitustega:

The absolute prohibition against child uses alone. While using must adult together, teach to the right operation method in chile, in well carefully of foundation, send greeting to whole usage.

Seejärel puhas luule:

Descend to please do not use at the appearance that transformed.

Tagasi karmi ja ebakindlasse maailma:

Under the heavy circumatance in burthen please avoid usage, for cause like this and easily the product transforms.

Please do not used for the strong and tough material, cause razor blade indendation, mistake and ctc. easily.

Please do not put by the side of fiety and near. Because the resin may take place to burn, melt, burn, transform the excrescent circumstance in etc.

… kus leidub siiski lihalikku lohutust, mis puhul ärgem unustagem ohutust:

Please wash, clearly wipe after using to fuck, make it kept to the best dry, whereas, cause easily the rust, germs breeds.

Võimalik, et jätkates samal teemal:

Such as usage the metals brush, grinds the power etc. wash away dirt, cause the wear and tear easily.

Ja viimaks jälle luuleliselt:

Please place the place that can not take in the child takes care of.

Samal laine harjal uusaastatervitused köögikodusõja blogile ja kõigile teistele köögikodusõdijatele!

***

Uusaastaöösel nägi A. und, millest saaks hea tahtmise korral tulevikku või minevikkku ennustada.

Nimelt oli Venemaal sündinud tiibadega sebra. Tegelikult oli see tavaline väärareng, nagu kahe peaga vasikas vms; ja kui see sebra hiljem intervjuusid andis, kõneles ta, et kõige valusam oligi see, et tema oli lihtsalt haige loom, aga temast tehti kuuekümnendatel aastatel sümbol, kommunismi Pegasus ja muud sarnast. Tal oli selle pärast väga häbi ja valus.

Dacia Maraini statistiline misoandria?

“Coliandro”-vaimustusest oli rohkemgi kasu kui itaalia kõnekeel, selle laine harjal olen hakanud itaalia keeles ka lugema – siiani oli mingi plokk ees, mida näiteks inglise keeles lugemisel enam ei ole, nüüd on hoolimata lünklikust sõnavarast keel lakanud vastupanu avaldamast – kas nüüd kohe päris kogu vastupanu, aga müürid on piisavalt langenud, et raamatut ei tundu raske kätte võtta. (Hirmus mõelda, et paljud tunnevad seda vastupanu ka emakeeles lugedes – emakeele peal ei suuda ise enam ettegi kujutada, aga võõrkeeltes lugemine annab vähemalt sellest raskusest aimu).

Kusjuures huvitav, et mõnu pakub praegu puhtalt “selles keeles” lugemine, silmipidi keelekeskkonda pugemine – kas raamat ise istub, on juba vähem tähtis. Läbi loen ikka. Ja sinna vahele ei taha praegu eriti muid keeli lugeda. Eesti keel, hea küll, aga inglise/prantsuse/ungari keel – isegi kui raamat tundub ahvatlev – käib kuidagi vastukarva.

Aga mis misoandria mul küll pealkirjas on? Nii, esimene selle hooga allaneelatud raamat oli Dacia Maraini “Buio” elik “Pimedus” (valguse, mitte nägemisvõime puudumise mõttes). Auhinnatud (lingi taga olev artikkel on it.k, vabandust, aga muud pole võtta) ja puha. Sirvisin neti peal arvustusi, üldiselt kõik kiitsid või nojah, väga paljud esitasid arvustuse nime all lihtsalt lühikokkuvõtte.

Ma ise ei taha väga detailset kokkuvõtet anda, lõppeks on tinglikult võttes tegemist ju krimikirjandusega, kuigi mitte just “whodunit”- tüüpi. Sedasorti krimikirjandusega, mille üle kaebasid kord Iibis ja ka Yksikuitaja – kus on “kummitamajäävat vägivaldusust laste vastu” – ja mille tumemeelsus ja sotsiaalsus Libarotile on meeldinud.

Mina sain kaks üllatust.

Kõigepealt see, et ma olen ennast alati pidanud turvaliste mõrvade eelistajaks, aga nüüd – ei tea miks, kas ikka va keelesukeldumismõnu pealt? – see tumemeelsus ja sotsiaalsus tegelikult meeldis mulle. Palun mulle, jah, tumemeelsust, masendavaid olusid, komissar Adele Sòfia nukrust uue koleda juhtumi peale, mida leevendab ainult alaline lagritsanärimine.

Ja sedaaegu, kui ma imestasin, et kuidas mulle küll selline asi meeldib ja vaat kui huvitav, näe, süütan kohe ühe jutu otsast uue… ja sedamööda, kuidas neid ahelloetud lugusid muudkui kogunes, hakkas taustalt ettepoole ronima üks uutmoodi häiritus.

Ühel hetkel, umbes keskel, hakkasin kahtlustama, et mind häirib selle raamatu statistika.

Täiskasvanud naisterahvaid on seal mitmesuguseid: süüdimatuid lapsevanemaid, alistuvaid ohvreid, vägivaldseks muutunud ohvreid, õigluse eest võitlejaid, südametuid kupeldajaid (ja üks, võiks öelda, südamlik kupeldaja), kalke karjeriste. Päris korralik gamma, pole midagi ette heita. Täiskasvanud meestegelasi pole mitte vähem; ainult et oi kui palju kehvemini on nende diversiteediga. Praegu tagasi vaadates tuleb mulle raamatu peale meelde kõigest viis, kes ei osutunud mõrvariks, lapsepilastajaks, vägistajaks, või muidu vägivallatsejaks: üks aus politseinik; üks hea kloostriarst; üks mõrvatud noormees; üks mõrvasüüdistusega alusetult pihta saanud illegaalne immigrant; üks süüdimatu, kuid mitte kuri isa. Ja mööndustega üks piiskop, sest otseselt ta kedagi ei tapa ega vägista, ometi püüab sundida vägistajast rasedaks jäänud nunna aborti tegema ja kui see läbi ei lähe, käsib ta kloostrist minema saata.

Selle vastu on igas jutus vähemalt üks kurimees – kes ahistab lapsi, kes vägivallatseb oma naisega, kes mõrvab kedagi, kes üritab mõrvata (ja selline mõrvahimu võib välja lüüa kõige korralikumas mehes, keda keegi kunagi ei kahtlusta). Ühes jutus lausa terve sõjasalk korraga, ühes teises jälle terve joru järgemööda.

Kas ma loen raamatut kuidagi valesti, kui see statistika mulle jalgu jääb? Loen juttu, lähen tekstiga kaasa, aga taustal iriseb soolise võrdõiguslikkuse raamatupidaja: “Paistab, et autor on eksiarvamuse kütkes, justkui see, et 90% kurjategijatest on mehed, tähendaks seda, et 90% meestest on kurjategijad”. Ja ajab mulle isu peale kõigi heade meeste kaitseks välja astuda. (No ja siis ajavad juba äkitsi pahuraks ka emotsionaalsed detailid, mis alguses meeldisid – loen lapsprostituudi karumõmmist ja tunnen, et minuga manipuleeritakse ja oleks siis veel, et kuidagi taktitundeliselt, ei, ikka otse ninapidi sisse.)

Kui ma olin veel teismeline grafomaan, siis olin ma kokku puutunud hirmus väheste meestega, kes vanuse poolest seksuaalselt huvipakkuvateks oleks liigitunud. Niisiis olid mehed (vanuseklassis: minuvanune kuni +20) minu jaoks eksootilised, võluvad ja hirmutavad olendid; mu suhtumine kõikus sariarmumise ja paanika vahel. Grafomaanina korjasin ma muidugi mõlemad pooled üles; paanikapoolest tegin ühe jutu minategelase, kes näeb mehi… noh, enam-vähem samas valguses, nagu nad sellessinatses “Buios” üles astuvad, ja reageerib, muide, samamoodi nagu üks “Buio” naistegelane. Kirjutasin arvatagi kehvasti. Aga isegi teismelise grafomaanina sain aru, et see jutt saab töötada ainult siis, kui mu hüpoteetiline lugeja ei jaga minategelase vaatepunkti. Õigupoolest just sellepärast pidigi mu jutul olema minategelane, et oleks kohe selge, et see maailmakirjeldus on vaatepunkt.

“Buios”, mis on võrreldamatult paremini kirjutatud, ei ole minategelasi; niisiis kahtlustan autorihäält selles, et ta esindab Tõde, mitte vaatepunkti.

Mis tekitab mõistagi kiusatuse lasta endas sündida keskealisel grafomaanil, võtta see teismeliseea käkk ja ära viimistleda, sest selle algidee oleks vahepeal justkui isegi paremaks muutunud.

————————————————————————————
PS: lugesin poes peaaegu et läbi (aga mitte päris läbi, sest nii ei oleks ju viisakas) “Väikese mesilase”, kus ei juhtu sugugi vähem koledaid asju, samuti naistega ja meeste käe läbi – ometi mulle sellist misoandrilist muljet ei jäänud. Kuidagi paremini oli kõik tasakaalus – ükski tähtsam tegelane polnud süütu, ükski tähtsam tegelane, ükskõik mis soost, polnud lunastuslootuseta. Ainult eestikeelse väljaande toimetamise kallal iriseksin – mis mood see on tõlkija märkused sulgudes keset teksti jätta? Pange joone alla, kui muidu ei saa.

Kesksoost

Midagi asjalikku ei viitsi kirjutada (kuigi oleks, millest), lõbustasin ennast BBC testiga, kas ma olen peast isane või emane.

Testi tulemus ehk – pigem mees- kui naissoost (ca 25 pügalat isase poole peal), aga vähem meessoost kui keskmine mees (imelik ka, kui rohkem oleks).

Huvitav, mõned ülesanded tulid välja selgelt üle selle ülesande peale osavama soo keskmise (nurkade mõõtmine – 18/20, kui meeste keskmine on 15,1 ja naistel 13,3; silmade järgi emotsiooni hindamine 8/10, kui mõlema soo keskmine oli 6,6; kujundite pööramine 11/12 (“Are you an engineer or do you have a science background?” küsisid testijad – ei ole ja mulle ausalt öelda üldse ei MEELDI need kujundipööramisülesanded), kui meeste keskmine on 8,2 ja naistel 7,1; no ja eriti rahul olen ma verbaalse oskuse testiga (assotsiatsioonide loomine ja sünonüümide leidmine), kus mul tuli kokku 27 sõna meeste 11,4 ja naiste 12,4 vastu – ja ma otsisin neid sõnu miskipärast inglise keeles, seepärast ma olengi kiirusega nii rahul) ja mõni jälle selgelt alla kehvema soo keskmise (valesse kohta pandud esemete ülesleidmine, kus ma skoorisin 36% meeste keskmise 39% ja naiste keskmise 46% vastu – aga no ma ei panegi ju oma keskkonda eriti tähele).

Empaatia ja süstematiseerimisskooridele ei tasu vist väga suurt tähtsust omistada, need näitavad rohkem seda, mida ma oma vastavatest võimestest ja kalduvustest ise arvan (mõlemast üsna kehvasti, nagu selgub).

Ja nägudest meeldisid jälle pikergusemad ja muidu isasemad – mis siit siis järeldub, et ma olen naise kehasse vangistatud geimees või ?

Ma tegelikult otsisin üht teist testi taga, mille järgi ma vanasti olin oma tutvusringkonna kõige naisem naine oma 67 naiselikkuseprotsendiga ja mõni naisterahvas osutus ka meheks, erinevalt meestest, kes olid kõik naised – aga ära on kaotatud see leht. Häh.

Moejuttu meestele: täna räägime helkurist

Kui mulle jõuti ühe ööpäeva jooksul kaks korda refereerida “Rahva oma kaitse” osa, kus kaevati, et kuidas saab üks mees helkurit kanda, kui härrasmehel ei sobi ometi mingi tilbendisega ringi käia, ärkas minus moelooja ja ühtlasi võrdõiguslane – mis mõttes härrasmehed ei saagi tilbendisega ringi käia? Härrasmeestel on omad tilbendised (ja tundmused) niisamuti kui igaühel – piisab, kui pidada silmas head maitset.

Esialgu kippusin kogu loometööd oma õlule võtma (suure õe sündroom: kui mina maailma ei valitse, variseb see kokku) ja tulemused olid seetõttu – nagu liiga üheülbaliste infoallikate puhul ikka kipub olema – konservatiivsevõitu. Kuid väärivad sellest hoolimata tähelepanu.

Esiteks: loodan, et kõik härrasmehed on tuttavad sellise tilbendisega nagu lips – kui aga mõnel on selle koha peal hariduses kahjuks lünk, siis palun: selline näeb välja lips. (allikalink) Mööngem, pildil kujutatud näidis täidaks ilma disaini muutmatagi vähemalt valgel ajal funktsiooni, mida ühelt helkurilt tahetaksegi – aga pidades meeles, et võimuorganid muutuvad eriti helkurivalvsaks pimedas, võib kohusetundlik kodanik a) kanda diagonaaltriibud lipsule aplikatsioontehnikas (helkurpaelaga); b) valmistada terve lipsu helkurriidest. Ilus ja maitsekas.

Kahjuks jätab see lahendus soovida külmal aastaajal – kui paljud ikka tahaks lipsu üleriiete peal kanda. Kuid pole põhjust muretseda, leidub hulgaliselt aksessuaare, mis sinna kenasti passivad ja sobivad eriti hästi auahnele või militaarselt meelestatud härrasmehele. Suurepärane esindusnägu on admiral Nelson.

Pilt vikipeedia vastavast artiklist.

Või miks vaadata ainult lääne poole, kui on ometi olemas kuju minu lapsepõlvest?

Õnnetud minevikuinimesed pidid rahulduma ordenitega, mis kõigest sätendasid ja läikisid, tänapäeva tehnoloogia võimaldab need koguni helendama panna. Kui kellelegi valmistab muret, et need asuvad üksnes rindkerel, seega liiga kõrgel, siis pole muret: olemas on ka Sukapaela orden. Kui selle ordu insiigniatest eeskuju võtta, saab enam-vähem kogu keha pind kaetud.

Siin jõudsid mulle juba appi paar teist pead ja meenutasid, et isegi kui selline ehismaterjal mõnele mehisele mehele liiga tilulilu tundub, siis vaevalt pettuks lakoonilises padrunivöödisainis ka kõige jõulisem macho:

(jälle viki)
Või kui keegi peaks eelistama lääne eeskujusid, siis palun väga, Pancho Villa.

Selle aja peale tundusid sellised pisiasjad nagu lihtlabased nööbid juba triviaalsusena ja pähe tuli hoopis mõõgarihm – kuigi sellest sündis vaidlus, kas mõõgarihma sobib kanda ilma mõõgata. Aga miks ilma mõõgata? Võib ju võtta eeskuju 19. sajandi aadlist, kes kandis olukorras, kus relvaga käia ei sobinud, paraadmõõka, mis ei olnud relvaks kõlbulik (ning mille kohta seega relvaseadused ei kehti). Eriti hea nähtavuse saavutaks muidugi siis, kui ka mõõk ise on helkurmaterjalist.

Järgmisel päeval ilmus palju värskeid päid, mina hakkasin aga ilmutama väsimuse tundemärke ja taandusin pigem naiivse lapsesuu rolli. Sest ma jõudsin välja öelda mõtte, mis tuli pähe – ausõna – puhtesteetilisena – kui kena helkur oleks täht kuuehõlmal, ilus nagu piparkook – enne kui taipasin, et see märk on oma kultuurilise süütuse lootusetult kaotanud ja piparkooki oskan seal veel näha ainult mina koos teiste väikelastega. Järgnes kellegi arglik soovitus “aga kui seal oleks peal ka piparkoogikaunistused, äkki siis ikka oleks nagu piparkook?”, aga mina olin end vahepeal kogunud, ära häbenenud ja pakkusin, et ega täht ei ole ainuvõimalik piparkook, piparkoogist tehakse ka muid kujusid, näiteks südameid. Ja mõelda, kui tore oleks kanda just südame kohal helendavat (ja miks mitte tukslevat!) südamekujulist helkurit. “Valel kõrgusel,”, meenutasid valvsad kaaslased, “helkur peab olema puusa kõrgusel ja parem kui ikka tilbendab”. “Noh, on ju ka teisi organeid ja mõni neist on madalamal” lausus lapsesuu järelemõtlikult. Ups. Aga teisest küljest, miks mitte taaselustada mõnd esiisade aksessueerimistraditsiooni (vt pildil)? Mõelge, kui see veel helendaks!
. Aksessuaar, mis mitte ei sosista, vaid kisendab: “Olen mees!”

Ning viimaks – arvestades, et nooremale põlvkonnale võib kõik eelnev tunduda liiga konservatiivne – midagi alternatiivset, mis ühtlasi võimaldab rõhutada figuuri: maitsekas helendav luukeremuster.

(pilt jälle tasuta pildipangast)

Traditsioonilisema hoiakuga noortele soovitame jälle tuunitud, vilkuvate tuledega jalatseid.

Usun, et mõtteainet on siin nüüd juba küllalt antud, nii et langetagem eesriie mõttekoja edasise tegevuse ees – helendavate trentškotmantlite ja muu sarnase peale tulete te kõik juba isegi.

Inspektor Wannabe

Ma olen endale järjekordse alter ego leidnud.

Inspektor Coliandro – politseinik, kes unistab, et ta päriselt oleks Dirty Harry. Või mõni muu Clint Eastwoodi tegelane. Või Silvester Stallone või Bruce Willise või nii edasi tegelane. Kelle kompetents on nagu sotsiaalse sidususe ministril* ja kes esindab kõiki tüüpilisi käibetõdesid ja eelarvamusi. Raamatuversiooni autor ollagi esialgu tahtnud kirjutada politseinikku, kes esindaks kõiki Itaalia politsei pahesid. Ainult et ju oli autoris rohkem kirjanikku kui satiirikut, tahtis karikatuuri, aga välja kukkus ikkagi tegelane ja nii sigines talle kirjutamise käigus ka häid omadusi. On küll seksist, ksenofoob, mis iganes, aga kui ta jälle mingi nõmeda eelarvamustega pange paneb, siis on tal endal väheke piinlik ka (nagu ka publikul, piinlikusallergiaga A. saaks seda sarja ilmselt üldse ainult tekk üle pea vaadata); ja kui ta ühest küljest tahaks ringi käia eriti tüütu macho-imagoga (vaenlased värisevad, naised langevad käte vahele, bla-bla-bla), siis päris elus vastavad sellele imagole hoopis kurjategijad (kes on erinevalt temast väga võimekad) – Coliandro ise ei saa aga nt relvitu inimese tulistamisega hakkama (raamatus minestab üldse vere peale ära); ja kui see või teine kena tütarlaps teda oma kaissu kutsub, siis küsib murelikult “Kas tohib?” või pakub enne, et “Okei, voodi jääb sulle, mina lähen diivanile”. Mitte et ta sellest õpiks muidugi, hiljem on jälle samasugune ksenofoob, seksist ja wannabe-Stallone.

Kujutage ette, mismoodi sarja saaks, kui “Minu elu filmis” oleks kriminull – ainult et päris kurjategijate, mitte kujuteldavatega.

Mõelge Kettamaailma kapten Porgandile – hirmus korralik, kompetentne, kõikevõitvalt sarmikas, viisakas, nii vankumatult ja siiralt eelarvamusevaba, et kui kõik oleks temasugused, poleks poliitkorrektsust vaja olnud välja mõeldagi, ja kes eitab oma täiesti olemasolevat romantilist tausta. No ja nüüd kujutage ette täpselt vastupidist tegelast, kes on imelikul kombel vahetevahel ikkagi päris kena inimene, kui ta oma totra fassaadi välja lülitab.

Ja arvake ära, kummaga mul ennast lihtsam samastada on.

(Okei, mul on ilmselt teistsugused eelarvamused, sest neid tema omi panen ma tähele ja irvitan nende üle, aga eks enda eelarvamused ole ikka nähtamatumad kui teiste omad.)

Ühtlasi mõjub see väga hästi itaalia kõnekeele arendamisele, eriti pärast seda, kui ma RAI Due arhiivist kõik osad üles leidsin ja neid ilma supakateta vahin (kompulsiivsel lugejal on subtiitrid keeleõppel risti ja põiki ees, ma olen avastanud end lugemas prantsuskeelse filmi flaamikeelseid supakaid – arvake ära, kummast keelest ma tegelikult paremini aru saan). Varsti oskan ropendada nagu Napoli paadialune, vabandust, Lecce kandist tulnud politseinik.

———————————————————————————————————————
* Näide: “Lasid oma varga minema, jah?” “Ei lasknud, ta põgenes mul ära, mitte ma ei lasknud, need on kaks ise asja. Ja üldse, mis mõttes “minu varga”, mis ajast meil on sinu kurjategijad ja minu kurjategijad, me võitleme kuritegevuse kui niisugusega.” Ja paar stseeni hiljem (see väiksem ja armsa näoga on üks alluv, kes saab mõtlemisega enamasti paremini hakkama): “Lasid endal püstoli ära varastada, jah?” “Ei lasknud! See varastati mul ära, saad aru, varastati, mitte ma ei lasknud varastada, need on kaks täiesti ise asja.”

———————————————————————

PS: kuidas ma küll ei märganud, et “Coliandro” ekspluateerib lisaks üht vana arhetüüpi: fiktsioonide maailmas elav ja pidevalt pahandustesse sattuv peategelane – ja tema kaaslane, kes saab asjade ja eluga paremini hakkama, aga teda miskipärast sellegipoolest imetleb ja armastab – kas tuleb tuttav ette?

Apropoo, mul oli raske uskuda, et see sari on tv-troopide lehel täiesti (ettevaatust! sisenemine omal vastutusel! ma olen teid hoiatanud! ja xkcd hoiatas ka!) mainimata, aga nii see on – vaata et pean veel ennast sinna regama ja ise kirjutama hakkama. Leidsin arhetüübi alt kohe troobi, kuhu ta mõne koha pealt näidiseks sobiks (kuigi teisalt võiks väita, et teda üksnes peetakse selleks (enamasti vaenlaste poolt) – ja sealtkaudu idioodist kangelase juurde, mis kah sobib… ja sealt väikese vahepeatusega “I just want to be special”… ja edasi muidugi kangelaslik wannabe ja ascended fanboy (kuigi viimase kohta võiks väita, et see on iroonilises mõttes – Coliandrole endale muidugi teadmata, sest ta ise arvab, et on žanriteadlik, aga tegemist pole päris selle žanriga) – loomulikult kauboivõmmi fanboy – ja kuldse südamega mölakas ja eks tal vahel ole ka mõni Crowning Moment of Awesome… ja kogu lugu ise on mõistagi dekonstruktiivne paroodia, mis ometi käib regulaarselt rekonstruktiivse paroodia mail… Ma hoiatasin, eks ole?

PPS: Aaaaahh, mida ma olen ometi teinud? Mis sinine puder see on?

Mis need kerge seltskondliku vestluse teemad olidki

Oli väga õnnestunud pidu.

Köögis vaidlesin üsna purjus inimesega tuliselt selle üle, kas ühiskonnakord saab empaatiapuuet sisse kasvatada või mitte ja mis on selle koha pealt hullem, kapitalism või kommunism – selliste diktatuuride kujul, nagu me teda näinud oleme – ja kas Nõukogude Liit oli üldse kommunistlik või riigikapitalistlik. Ja anarhismi võimalikkusest.

Purjus inimese kaasa istus pahura näoga ja kiskus teda perioodiliselt varrukast stiilis “ära mine jälle kaklema” – kuigi mina ei näinud kakluseohtu kuskilt ja isegi vaidlus kulges palavusest hoolimata vastastikuse austusega ja õlgmehi peksmata. Võib-olla lugesin seda vääriti, võib-olla tähendas sikutamine kõigest “lähme koju, sa juba tund aega tagasi ütlesid, et me hakkame minema, lähme koju”.

Kas ma ütlesin, et kommunism, kapitalism, anarhism, õlgmehi peksmata? Järgmine saavutus trumpas selle üle. Seltskond oli muutunud; üles tulid sellised taktitundelised kerge vestluse teemad nagu religioon, teaduslik maailmavaade ja piibel.

Ma peaaegu ei usu seda ise ka: vastastikuse austusega, üksteist kuulates ja õlgmehi peksmata.

Kui ma oleks ülekantud tähenduseski suitsetaja, siis teeksin ma praegu kommunikatiivselt rahuldatud ilmel ülekantud tähenduses voodis ülekantud tähenduses suitsu.

Hoc est se mortalem esse meminisse

Mul on pea kirglikke mõtteid täis: tahaks välja mõelda või kuskilt hankida inimese määratlust – mitte sellist, mis vastaks tõele (sest tõesuspretensioonid on NAGUNII naeruväärselt kahtlased), vaid sellist, mis töötaks, olgu või ainult minu jaoks ja ajutiselt.

Seepärast ei pea see olema isegi täiesti järjekindel, vaid võib olla mitme hulga ühishulk, näiteks “inimesed on kõik liigi homo sapiens sapiens esindajad” (see on hea osahulgadefinitsioon, ah mis mõttes hea: kindluse mõttes hea, kui ma tahan hulga jama ukse taha jätta) “ja kõik muud…” Missugused muud? Miks muud?

Sest ma teisest küljest üldse ei taha ukse taha jätta potentsiaalseid humanoididest külalisi-võõrustajaid, klingoneid, vogoneid ja teisi, või ootamatult tegelikuks osutuda suutvaid mütoloogilisi tegelasi – või androide, kelle väljajätmist ma järsku kahetsema hakkaksin – mul peab olema hüpoteetilinegi võimalus nad siia mütsi alla koguda.

Intuitsioon ütles, et oluline omadus on teadvus, aga võimalik, et lihtsalt teadvusest ei piisa – tähendab, peamine probleem on selles, et lihtsalt teadvusest ei piisa, et äratada minus tolle hüpoteetilise võõrliigist olevuse vastu empaatiat (aga milleks mulle üldse muidu inimese määratlus, kui mitte empaatia tundmiseks?)

Mida tänapäeva inimene teeb, kui ta tahab teada, mida ta parajasti mõtleb? Guugeldab loomulikult. Ja kui ma olin üllatunult avastanud, et “teadlikkus oma surelikkusest” ja teisena proovitud “teadlikkus kannatusest” ei annagi mulle hop-laa koos “inimese määratlusega” relevantseid tulemusi, alles siis märkasin guuglipeeglist, mis mu intuitsioon oli: ahah, teadlikkus oma surelikkusest (ja teises järjekorras kannatamisest, juhuks, kui mõni on ikkagi surematu, aga kannatab sellegipoolest).

(Ma sain väikese saltoga isegi tolkienlikud haldjad surelikkusemütsi alla – lihtsalt niisama nad ei surnud, aga kui tapeti, siis surid ikka. Mis tegelikult tähendab, et lõpmata pika aja jooksul (mille jooksul jõuavad esineda kõikvõimalikud sündmused) saavad nad ikka kõik surma.)

Ootan süngelt, kuidas kohe tuleb sellest välja, et ma olen täiesti harimatu (kuigi teisest küljest kahtlen ikka, kas keegi suudaks mulle mingid “päris” tõesused veenvaks teha – ja tuua mõne parema üldise empaatia aluse).

***

(See tunne, et ma olen täiesti harimatu, naaseb viimasel ajal idioodi järjekindlusega. Ma arvasin korra, et see (pluss tunne, et ma kasutan lakkamatult teisi ära) on PMS ja hurraa, ma olen kõigest hormoonide mängukann, aga asjaolud näitasid, et ei, midagi püsivamat.
Aga alati jääb lootus, et see on erakordselt varane klimakteerium).

Veel kehaminetamisparadokse

Hakkasin südame kosutuseks uuesti Elli blogi läbi lugema; sealne graatsia näivuse jutt lõi mul muidugi minu tavalise kehalisuslambi põlema. Või õigemini kehast vabanemise lambi.

Ma ei ole tegelikult ise üldse ilu- ega koleuisutanud, aga niipaljukese füüsilist olen küll teinud (ja teisi treneerinud), et olla tähele pannud: piisava treenituse peale tekib ka kergus ise, mitte ainult kerguse näivus. See, et võhma tuleb juurde, nii et asjad, mis treenimata peast olid rasked, enam ei ole, on elementaarne (Ida-Aafrika koolipoiss, kes ei jookse oma kümnekilomeetrist kooliteed isegi treenimiseks, vaid lihtsalt teetüdimuse pärast, et rutem kohale saada, tajub oma keha kümne kilomeetri taha toimetamise raskust vähem kui laps, kes on kogu aeg autoga kooli saanud, kuni ühel päeval on ootamatult vaja ennast ise kilomeetrite kaugusele liigutada). Aga ma panen eriti teisi õpetades tähele ka seda, et oskuste tekkides hakkab kohati ka absoluutväärtuses vähem jõudu vaja minema. Liigutused ei lähe iseenesest ökonoomseks, algaja kipub pingutama kõiki lihaseid, seal, kus on vaja ainult osa – ta kulutab sõna otseses mõttes rohkem energiat, teeb rohkem tööd.

Nüüd võib tulla kujuteldav oponent ja öelda, et piisav treenitus on ise raskus – kas keha unustamiseks tasub endale keha regulaarselt meelde tuletada, äkki läheks otse, äkki saaks ta kohe ära unustada?

Ainult et või ta laseb. Päris ilma liigutamata elab ikkagi tühine hulk inimesi; ja lihtsalt väheliikuvatel inimestel võib suvalisel hetkel välk sisse lüüa: rong/buss ei lähe või läks nina eest ära, auto on katki, aga kohale on vaja saada. Argine värk, mitte midagi ekstraordinaarset. Suht võimatu, et midagi sellist kunagi ette ei tule. Ja isegi (või just nimelt) sellist argiliikumist on seda kergem unustada, mida igapäevasem ta on. Hemoglobiini on rohkem, keha ei jää niisama kergesti hapnikuvõlga, jalad oskavad all ise ökonoomselt liikuda, ilma et nende tööd peaks mõistusega ratsima. Too igapäevane jooksulaps saab oma koolidistantsi peal keha ära unustada ja oma mõtteid mõelda, aga esmakordsele – kui tal on ootamatult vaja see vahemaa ära katta – jääb keha vaimule risti jalgu, ta ei saa segamatult oma mõtteid mõelda või mmmm… olgu või maastikku imetleda. Seni, kuni õnnetu vahemaa ükskord läbi on.

Ma ei räägi siin sellest, eks ole, et tippsportlane suudab teha oma imetrikke, mida normaalsel inimesel kunagi vaja ei lähe. Ma räägin sellest, et küllalt hea treenitusega on ka mõnda trikiasja kergem teha, kui päris treenimata peast neid kõige tavalisemaid argiasju.

Sellega on sama lugu nagu söömisega – ma võin päris pikaks ajaks oma keha toiduvajaduse ära unustada (ja sageli unustangi!), aga kui ta lõpuks ennast ise meelde tuletab, siis suure pauguga ja vahel ka tüsistustega. Ma ei ole täpselt arvutanud, aga mulle tundub, et kui mul õnnestub ennast iga päev piisavalt sageli tankida, siis pean ma kokkuvõttes oma seedekulglale vähem tähelepanu pühendama. Ja siin räägib inimene, kellel nõuab kehasiseste kogemuste saamine sageli teadlikku pingutust.

Asjal on muidugi ka teine äärmus, too hambad ristis tippsportlase oma (kuigi vahel harva satub ka tippsportlaste hulka mõni, kellel lihtsalt kogemata tulebki nii hästi välja – kas sealtsamast Ida-Aafrikast ei ole tulnud selliseid “mehi savannist”, kelle jaoks selline pika maa jooksmine ei ole midagi erilist? kes see takistusjooksja oli, kes sattus poolkogemata olümpiale nii, et ta ei teadnud takistusjooksu reegleidki ja hüppas nii muuseas jooksu pealt üle veetõkke, sest ta ei teadnud, et sinna võib ka sisse astuda?) – või isegi tippspordist rääkimata lihtsalt ületreenimine, kus keha jäetakse teisest otsast hooletusse. Ma olen ise mitu korda sellesse ämbrisse astunud – eiran hajameelselt kõiki ohumärke, kuni vigastus käes ja katsu sa siis haige jalaga oma keha ignoreerida.

Isegi Jitshok Leib Peretsi (Kasemaa tõlkes, kelle veel) vagad rabid ei lubanud keha arvelt vaimu panna:

“Ära naera nuudlite üle,” vastab reb Šahno tõsiselt. “Sa tead ju “Ära anna orja tema isanda kätte!” varjatud tähendust?”

“Mulle,” ütleb Beltsi rebe uhke tagasihoidlikkusega, “on küllalt teadmisest, milline on õige keskendumus palve ajal.”

Reb Šahno ei tee kuulmagi ja jätkab:

“Käsu väline mõte on ju selge: kui sulane jookseb ära, või teenija, talumees, siis ei tohi teda toora järgi kinni võtta, ei tohi siduda ega isandale tagasi anda; nähtavasti ei jõua inimene enam välja kannatada, kui ta juba ära jookseb. See tähendab, et tema elu on ohus! Kuid varjatud mõte on samuti selge: keha on sulase olukorras – ta on hinge sulane! Keha on himude ori, ta näeb tükki sealiha, võõrast naist, ebajumalateenistust või kes teab mida – ja poeb nahast välja; hing aga ütleb: Ära tee pattu! Kehal tuleb vait olla. Ning ümberpöördult: hing tahab täita käsku – keha peab kuuletuma, kuigi on vaevatud, väsinud. Käed peavad töötama, jalad käima, suu kõnelema. Milleks? Isand, hing, käsib! Ja ometi: “Ära anna!” Keha täiesti hinge meelevalda anda ka ei tohi. Tuline hing põletaks ta ära, teeks tuhaks. Ning kui maailma Isand oleks tahtnud hingi ilma kehadeta, poleks ta loonud mingit maailma! Seepärast on ka kehal omad õigused… “Kõiki paastujaid hüütakse patusteks” – keha peab sööma! Kes tahab sõita, peab hobust söötma! Tuleb mõni pidupäev – tunne ka sina rõõmu! Võta suutäis viina, rõõmusta sinagi, keha!

—————————————————————————————————————-
PS Mitte ei tea, mis värk mul küll nende juudi vanameestega on, neid on mulle pähe hakanud autorite hulgas ikka ebaproportsionaalselt palju, võta Fromm ja viska Eliast, Viktor Frankl kõrvalt elutarga pilguga vaatamas.

PPS – ma mäletan, et kunagi paukusin selle, et keha nõuab oluliselt vähem tähelepanu, kui talle regulaarne väike tähelepanudoos juba enne suuremat häda kätte anda, kuskil Ramloffi blogisabas välja, aga mitte ei leia üles. Et kui tahta tõsiselt, et saaks suurem osa ajast keha ära unustada, peab temaga selleks natuke tegelema.